Eesti Meel

Victor Ansip (aatevaene luuletus)

2012-01-31T15:05:00.001+02:00

Kuidas kriminaalid pätistusid

2012-01-20T17:24:00.001+02:00

Esmalt õiendus: sovetiajal tähendas 'kriminaal' vene žargoonis kõiki kriminaalkoodeksi paragrahvi alla käivaid afääre, tänapäeval on see anglo-ameerika filmide kaudu saanud aga uue — kurjategija tähenduse! See, mis moonde(d) on teinud läbi 'pätt', on pikem lugu.

• Targad raamatud pakuvad sõna pätt sünonüüme:
hulgus, paadialune, kaabakas, huligaan (EKSS); +
jätis, kaltsakas, pasatski (Saagpakk); +
kaltskaabakas, lapakas (Õim).

• Sõna pätt pikem keeleteaduslik seletus:
allakäinud, kindla töö‑ ja elupaigata inimene, hulgus, paadialune; kaabakas, huligaan.
Näiteid:
Viinanäljas pätt.
Habetunud ja räpane pätt nurus viinaraha.
Selles keldris ööbib hulguseid ja pätte.
Trepikojas magab üks pätt.
Pättide kamp, urgas.
Ta hakkas jooma ja muutus pätiks.
Mees jõi ennast pätiks.
Poisist saigi pätt.
Poeg läks pätiks…

Korja niisugune pätt tänavalt üles, anna talle tööd ja leiba, aga tema hakkab vurlet mängima. (Peet Vallak)

• Ja pätt sõimusõnana (ikka EKSS-i järgi):
Igavene, vana pätt (sihuke)!
Sa oled täielik pätt! Vilets pätt, paljasjalgne!
Kui kaua sa, pätt, elad meie kulul?!

Lühidalt on 'pätt' kehtivas kirjakeeles tähenduselt sama mis eluheidik ehk asotsiaal. Ja sellesse kategooriasse liigitamine on ikka välimuse ja mitte olemuse järgi käinud. 'Päti' täna leviv rahvalik käsitus kipub aga õnnetu välimuse asemel rõhutama retsidiivset käitumist ja kuritegelikke saavutusi. Kuidas siis sellest iga ausat asotsiaali riivanud sõimusõnast on saanud üldiselt levinud hellitussõna kurjategijate kohta?

Eesti Meele õigusajalooline seletus. Huligaane, hulguseid, töötuid, kerjuseid jt pätte hakati kimbutama, taga ajama ja kinni võtma pärast ühiskondliku vabaduse kärpimist sovetliku anastuse tingimustes. Nende staatus kriminaliseeriti ja nii sai pätist pooleks sajandiks "ühiskondliku korra ja julgeoleku vastane element" ehk ühe sõnaga öeldes antisotsiaal. Võib-olla toimus kinnipidamisasutustes vahepeal ka vennastumine, kuid tõenäosem on, et vargad, röövlid, vägistajad ja mõrvarid kaaperdasid päti nimetusega ka tema pehmema maine. Igatahes sovetlikul Venemaal kutsuti kõiki roimareid üldistavalt sulideks (žulik) ning paistab, et niisuguse semantilise mimikri tunnistajaks oleme ka siin.

Karistatavad pättused, nagu "tööst kõrvalehoidumine" (ENSV KrK §201"), "parasiitlik eluviis" (§201"'), huligaansus (§195) ja hulkurlus (§201"') said E(NS)V seadustest õiguslike mõistetena välja roogitud peamiselt siirdeajal. Ühiskondlik teadvus on aga teatavasti loid ja võtab poliitilised pöörded omaks viivitusega…

Veel inertsem on õnneks keeleüldsus, kes 'päti' rahvalikku (loe: punaajast pärinevat) uustähendust ei ole seni tunnistanud. Ja parem ongi.

Kirjakeel peabki olema konservatiivne. Paha on, kui päti ausust ei tunnusta aga ajakirjandus, nagu seda 17. jaanuaril tegi Kuku-eraraadio, aga eks see ole siis nende n-ö eraasi. Päris hull on lugu, kui seda teeb riiklik "Rahvus-ringhääling", kes ammust aega värvilises AK-s täna (pildil) must-valgel teatab:

Võrus tuntud pätid pandi vangi

Siin ei ole tegemist muu kui riigimeediumi ahistatud mankurdiajude punajäänukitega. Oleks aeg meelt muuta ja sovetiaegsed kuriteod ka vaimus dekriminaliseerida.

Pättus pole roim! Päti koht ei ole vanglas. Eesti Meel ei saakski teisiti kui nõuda: Pätid vabaks!

Ka meie Pätt… käib ikka omapead

Veel EestiMeelsemalt sõnadest pätt ja pättus vt:

päti täppistarvitajast Rein Langist «Lang, Markov ja Simmi efekt» — pättuse kuritarvitajast Kalle Klandorfist «Teabelisa poliitiliselt kõlvatule meestekale»

Hoidke kroone!

2011-12-20T12:50:00.001+02:00

Detsembris 2011 on eesti kroone ringluses veel 55.000.000€ väärtuses 49 mln euro eest paberraha ja 6 mln eest münte. Siit mõte…

… Krooniaja taastamisest. Oleme just nagu stardiseisus. Igal krooniomanikul Eestis ja maailmas on tallel keskmiselt 30€ eest eesti kroone, mis on võrreldav sellega, kui palju kroonivääringu taastulekul oli igaühel EEK-sid sularahana — 150kr. Vahepealset inflatsiooni arvestades on seis enam-vähem sama mis jaanipäeval 1992.

Vikipeediast: Rahareformi ajal 20.-22. VI 1992 oli rahavahetajate nimistus 1.410.951 residenti, kellest 1.096.706 ka raha vahetas. Keskmiselt vahetati raha 136kr eest. Eesti resident võis vahetada 1500 rubla kursiga 10rbl = 1kr, summad üle selle sai vahetada kursiga 50rbl = 1kr. Rahareformiga lasti ringlusse 593 mln kr (37mln€)

Kui eurot tabab halvatus või surm, võiks allesolevad kroonid siduda teatud, nt kursi 1:1 alusel naelsterlingiga ning taas käibele lubada.

Aasta 2011 alguses oli eesti kroone ringluses 372 miljoni euro väärtuses. Järgneva 11 ja 1/2 kuuga on Eesti Pank kroone tagasi saanud seega 317 miljoni euro eest. Aitab!

Seitse sihtjoont külma sõja semantikas

2011-12-02T04:00:00.000+02:00

Sõnaühendi KÜLM SÕDA (KS) kõige üldisem tähendus on 'pingeline suhe' või 'suh(e)tepinge' ning laias laastus on sel kujundil kaks toimeala: ühiskond ja poliitika.

Sotsiaalne konflikt. Tavaliselt poliitikaga seostuva mõiste moodne meelisala on hoopis psühholoogia. Nii satub sõnapaar KS (mandariini 冷戰) nt Aasias üha sagedamini geopoliitika või ajaloo asemel sotsiaalpsühholoogia valdkonda illustreerimaks sellist mõõna või häiret paarisuhtes, kus lahkhelid on kasvanud vihaks. See võib ning võib ka mitte peegeldada psühholoogilist konflikti soolisel rindel, mille aluseks on psühhofüsioloogiline umbusaldus. Terava seisu sellises KS-is võib lõpetada mõnikord väga lihtsalt — nt šokolaadiga.

Kui aga vahekorda imbuvad tusameel, kärsitus, algavad solvangud, võõristamine, tagarääkimine jms, kui süvenevad eelarvamused, hirm ja kartused, siis võivad need viimaks kalgastuda ka sallimatusse, hakata inimrühmitusi äraspidiselt liitma, hõlmata masse ja lõhestada ühiskondi segmentaarselt, kihiti või lülikaupa, kas alluvusvahekorra, varanduse, rahvuslikul või stiili-erinevuse pinnal… Kokkuvõttes — suhtepinged võivad tervest ühiskonnast teha haige.

Poliitkonfliktid ehk võitlus võimu pärast võib käia ka oma riigi ja erakonna sees. Võimuvõitlus on loomulik osa poliitikast.

Märt Viisitamm: Pärnakate ja Keskerakonna (Tallinna) büroo suhted ei ole kõige soojemad, pigem iseloomustab neid termin 'külm sõda'.
Vt PM 30.4.11: Viisitamm nõuab muutusi Keskerakonna juhtimises.

Võimulahingu väljundiks on (ideoloogiline) sõnavõitlus. Suuremad lahingud on sel tallermaal seni maha peetud Jumala ülemvõimu poolt ja vastu ning globaalselt pahempoolse maailmavaate nimel.

Poliitiline sõda võib sõjaväljalt ka ajalookirjutusse kanduda, mispuhul arvatakse, et võitja kirjutab ajalugu… Poliitkonflikti järel võib olla ka vastupidi — nii et KS-i ajalugu kirjutavad hoopis kaotajad, sest võitjad on suuremeelsed.

Külma sõja ajalugu kirjutavad suurelt osalt endised vasakpoolsed.
— Vello Helk, Kes kirjutavad ajalugu? (Eesti Elu, 20.5.11)

Külma sõja kirjapildis peaks selguse nimel väikse algustähega külma sõja kui ü l d m õ i s t e eristama konkreetsest ajaloosündmusest nagu too XX sajandi Külm sõda Moskva ja Washintgoni vahel. Külma sõja arusaames üksmeelt aga pole, kuna nähtus ise sai uuringu o b j e k t i s t otsemaid käsitlus v õ t t e k s. Kolm näidet nüüdisajast:

A. Nii on KS kui teema rakendust leinud ideoloogilise relvana ka ses ajaloolises koomiksis (vt joonistust), mille väitel Tšiilis vaenati pahempoolseid KS-i (hispaania Guerra Fría) "müüdi" varal.

— Keri Venemaale, kommunistlik värd…
— Ja sinusugune nõmik sahkerdaks kogu maa rikkused USA käpa alla!

B. Retoorikas on KS-i algatajaks peetud ikka ameeriklasi. Nõnda selleski (loodetavasti) veretus käsivõitluses musta ja punase poksiprofi vahel, kus üks osapool kuulutas ette:

Helsingis algab 3. detsembril 2011 Külm sõda — ameerika unelm alistab ülekaalukalt vene troonitaotleja!
Vt Delfi.EE 1.12.11: Profipoksija Cedric Boswell: 3. XII algab Helsingis külm sõda.

C. Sõda ühiskondliku pinevuse tähisena leiab taunimist ka lastekasvatuses — nii et kooliski tuleks jagada hirmu asemel armu!

Vägivalla ohjeldamine koolis pole seotud ei külma ega sooja sõjaga, vaid külmade ja soojade suhetega, suhtlemise või selle puudumisega. (…) Laps peab mõistma, et Jeesuse juurde võib ta tulla alati, ilma et keegi peaks teda mõjutama, ajupesu tegema, peale sundima mantrate lugemist või õige hingamise õpetust.
— Ramo Pener: Vägivalla ohjeldamisel koolis on kasutamata võimalusi (Lääne Elu, 4.10.11)

Kõigi näidete autorid osundavad — olgu positiivses (b) või negatiivses (a, c) kontekstis — KS-i kui nähtust, kuid seejuures rakendavad nad KS-i meetodit, so propagandat: püüdes vastaspoolt või/ehk teate vastuvõtjat (retsipienti) mõjutada (a) visuaalselt ja/või (b, c) verbaalselt, kellegi karmi (b) või õrna (c) kohtlemise tõotusega, kohutamise, kehutamise või meelitusega.

Eeskujuks on siin mõistagi kõigi rahvusvaheliste pingete kuhjumise tuntuim näide, mis jääb aastate 1946 ja 1990 vahele; kusjuures täpsete aastaarvude üle saab alati vaielda, neid võib hõlpsasti +\-2 aastat sinna ja tänna nihutada. Seda KS-i on ajaloolise faktina tunnustatud eeskätt, kuna too konflikt oli enam-vähem vastastikune, sünkroonne ja seega kooskõlas klassikalise sõjakäsitusega (nt von Clausewitzi teoses "Sõjast") Ent seegi KS ei alanud sõja-kuulutamisest ega lõppenud osapoolte ametliku sõjast väljaastumisega, mistõttu KS-i ajapiirid pole vähem tinglikud kui tolle konflikti piirid ruumis. Ruumiliste piirjoonte puudust iseloomustab ka üldistus, nagu oleks KS käinud hemisfääride — Ida ja Lääne — vahel, mistap tollane maailm ei olnud tervik, vaid poliitiliselt lõhestatud ehk bipolaarne.

Külm sõda kui ühepoolne hullus. Siiski, vaimsed (mitte-kineetilised) konfliktid on harva sümmeetrilised. Sestap on kaduvväike ka tõenäosus, et KS võiks olla 1:1 kahevõitlus. Külm sõda reeglina pole duell. See sai selgeks kui mitte enne, siis läbimurdega elekterside vallas, misjärel sai tekkida nii globaalne massikultuur kui ka -ühiskond. Kõik see toetas ja lihtsustas KS-i pidamise tehnilist külge, andes juurde ka mõõtmatuid lahinguvälju, nagu eeter ja lähikosmos.

Külma sõja pidaja (subjekt) võib olla üks, vastaseid (objekte) aga loendamatult. Seepärast on löögijõu, ründesuuna, rinnete jm füüsiliste parameetrite kaardistamisest olulisem tuvastada KS-i eesmärk, rünnaku sillapea(d) ja iseäranis — kindlaks teha pealetungi läte, KS-i keskus, peastaap.

Külm sõda ≠ talivarustus

Tänapäeva inimesel tuleks mõista, et kui ta end ka KS-i kõrvaliseks või erapooletuks pealtvaatajaks peab, satub ta tihti KS-i osaliseks isegi ilma tahtmata: olgu siis KS-sõjardi(te) käsiku, kaasajooksiku, osavõtmatu ohvri või vastustajana. Vene keeleteadlane Efim Etkind on kirjutanud Joseph Brodskyst, et viimane pole kunagi olnud dissident ning ka välispagendusse suundus ta mitte seetõttu, et võitles sovetliku režiimi vastu, vaid sovetirežiim sõdis temaga, alandas ja hävitas teda. Brodsky on ise rõhutanud, et tunnetab kommunistliku võimu nimetute ohvritega ühtsust, kuna tal on läinud neist paremini vaid selle pärast, et ta on nimekas. Ja lisaks on ta märkinud KS-i (vene Holodnaja vojna) kohta:

… Sõda on läbi ja meie ilmselt oleme selle võitjad. Ent ma ei näe ennast ei võidetute ega võitjate seas, ja mulle ei meeldi selle kaotajad ega võitjad. Ma olen pigem nagu metsavend, kes tunneb juhtumisi antiikaega ja absurdikirjandust. Niisugune on minu diskreetne positsioon.
— Joseph Brodsky, Kiri Rooma sõbrale. — Tsitaat filmi "Brodsky Venezia" II osas, vt YouTube'is Progulki s Brodskim (1993-2000)

Venemaa komparteilik (VSDTP/ ÜK(b)P/ NLKP) võimkond rakendas KS-i võtteid mitte ainult oma režiimi alamate kallal, vaid ka välissuhtluses ning tegi seda kõige järjekindlamalt USA, Poola ja Baltimaade vastu.

Idee etnilisi konflikte õhutades Poolat sisemiselt destabiliseerida ja laostada polnud 1925. aastal uus, juba aastail 1923-1924 oli sellest kujunenud peamine Poola-vastane võitlusvahend. Sest otsese kallaletungi korral ei oleks Punaarmee ega Nõukogude sõjatööstuse olukord veel võidulootust andnud. Revolutsiooni mõõna ajal tehti Poola katsepolügooniks, kus Moskva hakkas rahvusliku vaenu sihipärase õhutamisega eksperimenteerides rajama alust revolutsiooni uuele tõusule. Poolast saadud kogemusi pidi edaspidi rakendatama muil Euroopa mail, nagu Čehhoslovakkia ning Jugoslaavia.
Vt Bogdan Musial, Sihikul oli Saksamaa (Tln, 2009, lk 88-89)

Kommunistliku KS-i üleilmne võidukäik jätkus, kuni ei loodud KS-maniakke kainestavat tuumarelva, mis muutis KS-i sümmeetrilisemaks ning vastastikku tagatud hävingu ähvardusel sundis pealetungijat taltuma. Sellegipoolest ületas Moskva panus KS-is aastal 1979 USA Kongressi Esindajatekoja erikomisjoni hinnangul 3 miljardi dollari ning 1982 juba 4.000.000.000$ piiri. Mustal pildil on nende sõjakulutuste üksikasjalik tabel Bertil Häggmani raamatust Political Warfare (London, 1986, 40lk; ek: Poliitiline sõda: Lääne kaitse puuduv lüli. Trt, 2010, lk 23, 44; PDF)

Sõda jutumärkides. See on sõda seega kõigest ülekantud tähenduses, mitte päris sõda, vaid p i n g e l i n e r a h u, ennemini v õ i s t l u s kui võitlus, pigem p o l i i t i l i n e vastasseis kui militaarne. Selles mõttes lähendab teda enim kuumale sõjale (militaarkonfliktile) KS-iga kaasnev võistu- ehk võidurelvastumine.

Mõned eestikeelsed sõnastikud, nagu Propagandasõnastik ja Longmani Maailma-Poliitika Leksikon, defineerivadki seda n-ö kuuma sõja vastandina:

K ü l m s õ d a — riikide intensiivne rivaalitsemine ja konflikt, mis siiski ei ulatu relvastatud sõjategevuseni.

Ülal: Cathal J Nolan, Longmani maailmapoliitika leksikon
(Tln, 1999 lk 175, vrd lk 173)

Vasakul: Linnar Priimägi, Propaganda sõnastik
(Tln, 2011, lk 127; tstit Norman Angell, Die Große Täuschung. Leipzig, 1910, lk 106-107)

Kremlile osutus KS esiteks sõjaliseks, seejärel teaduslik—tehniliseks, majanduslikuks ja lõpuks ka poliitiliseks läbikukkumiseks. See läbikukk tulenes sovetliku režiimi ideoloogilisest jäikusest, püstitatud rahuloosungite ja rahulooja endakuvandi silmakirjalikkusest. Külm sõda sünkrooniseerus küll relvatärina saatel, üheaegselt 2 järjestikuse militaarkonflikti, Berliini blokaadi ja Korea sõjaga, siiski oli kogu Ida—Lääne vahelise KS-i säsiks ja kummagi poole põhimõtteks sõjategevus ära hoida. See ei läinud täielikult läbi, nagu näitasid mõned KS-i aegsed puhversõjad. Teisalt on iga pärissõda tavaliselt hoogustanud ka propagandasõda. Ses osas eksib KS-i käsitledes nii Priimäe reklaamiteooriaga külgnev propaganda- kui ka Nolani poliitika-sõnastik, esimene KS-is vaid pärissõja ettevalmistust nähes, ja teine, asetades KS-i kaardile mitu militaarse loomuga kriisi alates 1944…, mis rikub KS-i definitsiooni ajalist määratlust (1947-1990) mitmel rindelõigul.

Külm sõda kui kultuuri kaasanne. Külma sõja laadsed pinged ülemeremaade vahel on vähemalt sama vanad kui kultuuri mõiste. Midagi sellist võib ajaloos märgata juba III saj eKr Kartaago ja Rooma suhetes (nt senaator Cato lausung: Carthago delenda est… Ek: Ja Kartaago tuleb hävitada!) ning läbi ajastute on KS lahvatanud eri tsivilisatsioonide kokkupuute-punktis või impeeriumide piirialadel (Egiptus, Hispaania, Jeruusalemm, Vahe-Euroopa…) Olulisim eeldus ja tegur on olnud usk, sest usuta ei sünni kestlikku propagandat ja ilma propagandata ei ole KS-i. Külm sõja edukamad läbiviijad on olnud seepärast reeglina õhtumaa uskude kandjad, juudi variseride usujärglased läbi kogu meie ajaarvamise, rooma ristisulised IV-XX sajandil, uusimal ajal aga progressiusu ning tulevikus ehk mõne hommikumaa usu kandjad. Edu pandiks ei ole olnud vägivald ega ekspansioon, vaid arvatagi vaimne kvaliteet ja moraalne ülekaal, mis summutab nii omaenda kui vastaste barbaarsed ja tsiviliseerimata tungid.

Kosmosesüstikud:
NASA 135 mehitet lendu
Venemaa 0 lennu vastu

Alles läinud sajandi lõpukümnendeil sünkroniseerus KS-i konkurents teadus-tehnilise revolutsiooni toel sellise määrani, et mahajäänud sovetiimpeerium kaldus vastandite ühtsuse seaduse vaimus uskuma ka oma antipoodi USA-d kui enese peegelpilti. Seda vastase hukatuslikku jäljendamist kroonib sümbolina ameeriklaste eeskujul loodud kosmosesüstik, mille rakendamiseks venelaste jõud juba rauges.

… kui kaasaja üleilmseid pingeid kirjeldav termin levis massidesse arvamuskujundajaist kirjameeste vahendusel. Ameerikas nt Walter Lippmanni kommentaaridest New York Herald Tribune'is aastal 1946 ja eriti neid koondava raamatu "Külm sõda" ilmumisega järgmisel aastal (vt Walter Lippmann, The Cold War: A Study in US Foreign Policy. NY, 1947, 66lk), kuid KS-i mõistet ei leiutanud muidugi Lippmann. Isegi meie viimatise veneaja leviakadeemik, argimõistuse kiusaja, eestluse kirstunael ja ajalookirjutuse staliniseerija Gustav Naan on kirjutanud temast aupaklikult, kui tohutu mõjuga andekast ajakirjanikust:

Lippmanni kirjutisi avaldavad aastate vältel keskmiselt 2x nädalas üheaegselt sada ja enam ajalehte ja -kirja kogu läänemaailmas, tsiteerivad aga mitmed sajad. Irisev Walter on spetsialiseeunud oma USA, kuid ka teiste valitsuste poliitika, eelkõige välispoliitika pidevale vaimukale kritiseerimisele (…) ja tavaliselt tabab väga hästi selle nõrku punkte. Kuigi Lippmann on vaid eraisik, loevad paljud riigijuhid ta kirjutisi sama tähelepanelikult kui oma välisministri või luureülema ettepanekuid.
Vt Gustav Naan, Vaim ja võim, I (Looming, 1969, nr 12, lk 1856-1878)

Vahest olid need just aatompommi plahvatuste järel üle inimselja jooksvad külmajudinad, mis selleks ajendasid, ent õige ruttu pärast tuumarünnet Jaapanile võtsid sõnameistrid kasutusele uue termini selle uutmoodi rahu kohta —

“… Rahu, mis pole rahu — peace that is no peace…”

— nagu oktoobris 1945 märkis George Orwell, kasutades leiboristlikus ajakirjas pealkirja all “Sina ja aatompomm” (You and the Atom Bomb — The Tribune, 19. X 1945) ilmunud loos käesoleva rahvusvahelise seisukorra kohta juba mõistet KS. Ja meie Arvo Mägi üllitas veel kuu enne inglise kolleegi selsamal teemal oma juhtkirja, mainides siis ka raudset eesriiet, samuti Balti rahvaste seniseid õppetunde ikka ses KS-is, kus…

“… võitlus rahu saavutamiseks on ju alles algjärgus…”
Vt AR-GI, Aatom rahu võitmas. – Rahvuspoliitiline Koguteos Vabariiklane, Stk–Uppsala, september 1945, lk 1-2)

Külma sõja lõpp?!
Indy 7. VII 2009 esikülg

Globaalse peavoolumeedia vastupidiste hõigete ja pea liiva pistmise kiuste ei ole termotuumakonflikti võimalus kui kuuma sõda välistav tegur veel päevakorrast kadunud, mis tähendab suur(t)e KS-i(de) vaikset jätku ka täna.

Venemaa peastaabi ülem knd Nikolai Makarov hoiatas NATO-t äsja edasise laienemise eest VF-i külje alla, kuna seega tõuseb niisuguse lokaalkonflikti risk, mis Moskva abiga võib paisuda "ulatuslikuks sõjaks, kus kasutatakse ka tuumarelva" (vk: lokal'nye i regional'nye vooružennye koflikty mogut pererasti v krupnomaštabnuju vojnu, v tom čisle s primeneniem jadernogo oružija — vt Venemaa Hääl 17.11.11, kl 13:09Maj). Ja muu maailm… ei teinud teist nägugi!

Niisiis, kui üks Venemaa väejuhte ähvardab maailma või vähemasti oma "mõjusfääri" Ida-Euroopas tuumamöllu võimalusega, välgutades taas kord saablit (…), siis valivad Guugeluudised oma pealooks — mille? Wall Streeti vastustava tosina tudengi pipragaasitamise California Ülikooli politsei poolt (…) Kas pole imeline aeg?! Ehk ongi õigem venelasi eirata ja mitte julgustada. Et mitte karu söödale näkata. Aga…
— Jüri Estam 20.11.11, Letter from Estonia: What’s Wrong with this Picture? Russia’s Threat to Nuke the “Near Abroad” is Met with Silence.

Eestlase salarelv külmas sõjas… on kodukootud ükskõiksus. Külma sõtta suhtutakse meil "külma kõhu" või umbusuga, sest võõras usk ega ükski ideoloogia ei ole eestlasele kunagi meeldinud ning igasugu sõjaga külgnev politikaanlus saab pisirahvale, kes elab "tuulepealsel maal", tuua ainult halba… … …

LISAKS: vt KS-käsitlusi Isekirjas

Kaikollaps Lauka-Jõesuus

2011-11-25T19:51:00.001+02:00

Lauka-Jõesuu (Ust-Luga) vapp

Maa lihkumine Läänemerre rikkus venelaste uue sadama käivituskava

Lauka jõe suudmele (Ust-Luga) rajatud sadamasildu on valmimisjärgus rikkunud vähemalt 3 suurt maakamara-varingut. Sadam pidi avatama juba detsembrikuu alguseks 2011. Esimesed kuuldused sadama avariiseisust jõudsid Reuteri teabeteenistuseni pool kuud enne kavatsetud avamist. Nüüd on sama infoagentuur tutuvunud selle edasilükke põhjusi käsitleva dokumendiga, mis on lekkinud Venemaa ametlikest ringkondadest.

Sadama naftaterminaalidest oli plaanis juba tuleval aastal läbi pumbata 10-20 miljonit tonni toornaftat. Asjatundjate arust valiti 2002-2011 ehitatatud sadamale looduslikult vale koht. Sadama rajamine on kabelimatsuks vadjalaste kohalikule rahvakillule.

Teabelätted: Delfi.EE, Yleisradio ja Reuters: Russia oil terminal Ust-Luga badly damaged

Keelenõukogu uus koosseis

2011-11-18T16:35:00.001+02:00

Euroopa põliskeelte kaart

Valitsus kinnitas 17. novembril Eesti Keelenõukogu (EKN) koosseisu, mis tegutseb aastani 2016.

Kümne aasta eest Tartus loodud EKN-i ülesandeks on nõustada valitsust keelepoliitikas, seirata keelestrateegia elluviimist ja esindada Eesti ametlikku seisukohta keelealastel läbirääkimistel ja välisühendustes — vt Eesti keelenõukogu põhimäärust. Olulisimaks EKN-i saavutuseks võib pidada preagu kehtiva Keeleseaduse eelnõu koostamist.

Keelenõukogu liikmeskonna aastatasuks peaks EKN-i 2012. aasta eelarveotsuse kohaselt kuluma 16000€, mis ületaks senist tasu kolmandiku võrra. Nõukogu aastaeelarve on 27000€.

Eesti Keelenõukogu esimees: Birute Klaas-Lang* – Tartu Ülikooli professor.
Eesti Keelenõukogu liikmed: Tanel Alumäe – Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudi vanemteadur;Toomas Kiho – ajakirja Akadeemia peatoimetaja;Toomas Kruusimägi – Tallinna Inglise Kolledži direktor;Helle Metslang* – Emakeele Seltsi esimees, Tartu Ülikooli professor;Merle Pajula – Välisministeeriumi poliitika planeerimise osakonna analüüsibüroo direktor;Karl Pajusalu* – Eesti Keele Instituudi peakeelekorraldaja-vanemteadur;Paul-Eerik Rummo – Riigikogu liige, Eesti Kirjanike Liidu liige;Jelena Skulskaja – Eesti Kirjanike Liidu liige;Urmas Sutrop* – Eesti Keele Instituudi direktor, Tartu Ülikooli professor;Ilmar Tomusk* – Keeleinspektsiooni peadirektor;Asta Trummel – Kultuuriministeeriumi kirjandusnõunik;Jüri Valge* – Haridus- ja Teadusministeeriumi keeleosakonna nõunik;Anna Verschik* – Tallinna Ülikooli professor;Jüri Viikberg* – Eesti Keele Instituudi vanemteadur, Tallinna Ülikooli dotsent;Eberhard Winkler – Göttingeni ülikooli (Saksamaa) professor.

Märkus:
* Isik kuulus juba EKN eelmisse koosseisu (2007-2011): Irina Belobrovtseva (kuni 2009), Martin Ehala, Mati Erelt, Andres Hallmägi, Janar Holm, Birute Klaas (esimees), Nelli Melts, Helle Metslang, Karl Pajusalu, Peeter Päll, Urmas Sutrop, Tõnu Tender, Ilmar Tomusk, Jüri Valge, Anna Verschik (alates 2009), Jüri Viikberg, Haldur Õim.

Postuumne suvereniteet

2011-11-11T19:34:00.001+02:00

Ma ei väsi imestamast, kui ruttu ja mis moodi Eesti taas iseseisvuse kaotas.

Siin on selle kaotuse üks võimalik seletus õiguse vallast: pärast sovetlikku jurisprudentsi ehk punaõigust kehtestati Eestis mõnitusõigus…

Surmajärgsete (inim)õiguste doktriin. Selguse või valgustuse tõi jurist Jüri Rätsepa mälestusteos «Me olime valmis taas riigiks saama», mille katkendeid praegu avaldab eakateleht Videvik. Rätsep, kes ise kunagi ENSV-s prokuratuuritöötajana 5 aastat võõrvõimureid teenis, oli hiljem ka advokaat, kes pidanuks, kuid paraku ei suutnud kaitsta Eesti NSV juhtkommudega raksu läinud Johannes Hinti. (Dr Hindi kohta vt mu kirjutist «Ühe XX sajandi ausa mehe tragöödia»)

Rätsep saavutas vaid Hindi n-ö postuumse rehabiliteerimise, mis sovetikeeli tähendab paremat suhtumist kellessegi pärast tema surma, kuna muu inimkond peab rehabiliteerimise all silmas eelkõige inimese tervise või positsiooni taastamist või ühiskonda tagasi toomist harimise, teraapia ja/või treeningu abil.

Rätsepa juurakarjäär:
• lõpetanud TRÜ õigusteaduskonna 1961,
• ENSV Viljandi rajooniprokuratuuri töötaja 1961-1966,
• advokaat 1966-1990,
• ENSV Ülemnõukogu (1990…) ja Riigikogu (Keskfraktsiooni) liige (… 1993) — XX Augusti Klubi liige, ning lõpuks
• EV riigikohtunik 1993-2002.

Sovetlik juuraajastu.
Nimelt kirjutab Rätsep oma meenutusteoses Hindi "täieliku rehabiliteerimise" kontekstis N Liidu kodanike loomulikust õigusest "postuumsele rehabilitatsioonile" ja — mis ehk veel huvitavam — ka sellest, kuidas suhtus Eesti võimalikku iseseisvumisse AD 1989 vene sovetiaja-juristide idealistlik tiib — teisisõnu needsamad postuumse õiguse juristid ehk sinisilmsed surnute õiguste taastamisest unistajad, kelle arust saaks inimese eluõiguse äravõttu justkui hüvitada riikliku tagatisega elule—aule—tunnustusele pärast surma. Marksistliku doktriini omalaadi kõlbeline tõlgendus — "broneerimaks" kohta kommunismiaja paradiisis ka kõigile nõukogulike justiitsmõrvade ohvritele.

Niisiis olla needsamad juristid toonases Moskvas oodanud ka Eesti… iseseisvust.
… Ilmselt surmajärgset iseseisvust.

Teabeläte: Mitme tule vahel: Me olime omariikluse usku, VI. Videvik, 10. XI 2011 (nr 40, lk 5)

Nänni unarule jäänud õrnus

2011-11-05T13:28:00.001+02:00

Kes siis ei tea, misasi on nänn! Täna on nänniks enamasti reklaamiks jagatavad pudumeened ning selle sõna parim paarilene on 'nuts' raha tähenduses, nt: enam muud ei oskagi kui nutsu ja nänni nuruda!Seegi sõna on aga mitmetähenduslikum, nagu hiljuti meenutas Rudolf Rimmeli (1937-2003) taasüllitatud testament «Viimane kujund» —

Inimeste lõputa peibutamine Euroopa Liidu nänniga on häbiväärne, alandav, eksitav ja lõpuks alatu [—sest—] Nännil on vähemalt neli tähendust [—ja sest—] Kõik tuleb kord kuhjaga kinni maksta, ja rängim tagasimakse on eesti rahvas. (Vt Rimmeli testamenti TMS-is või SLÕ-s)

Lisagem, et sellele sõnal on koguni 7 murdelist või unartähendust. Veebis olev EKI sünonüümisõnastik annab esiteks 2 murdesõnalist vastet:

ema ja [naise] rinnad.

Paul Saagpaku Sünonüümi-Sõnastikus on nänn antud samuti üksnes dialektis esinevana:

ema; emarind.

Eesti Keele Seletav Sõnaraamat (Tln, 2009, III kd, lk 757-758) ütleb nii paberil kui veebis:

nänn ‹-i 21› s.
1. MURD ema, memm, nt: Kui ema minema hakkas, ei tahtnud väike Mäidu küll temast maha jääda, vaid kiunus: „Nänn, mia tule ka ära!” (August Kitzberg)
2. MURD naiserind; rinnanibu, nt: Nemad [tütred] puha häbelikud ja ara verega. Ehmatad veel roosi nänni otsa! (Tuglas)
3. KÕNEK väikesed asjad (meened, kingitused), nt: Saadikukandidaadid jagasid valijatele pastakaid jm nänni.

Samas paistab nänni kõnekeeleliseks sünonüümiks olevat ka 'nann' ('nänni-' v 'nannipunn' = ema tissi küljes rippuja e see, kes slängis 'imeb täie/ga//vilinaga' — inglise slängis sucker)

Saareste mõistelise sõnaraamatu järgi oli nänn paigutatud kõigepealt märksõna 'imetaja' juurde (vt Andrus Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat. Uppsala—Stk, 1958-1962, 1:647) ja tähendab üldiselt rinnaga toitvat pereliiget:

ema, nt: nänn ja taat; vanaema, memm vmt vanem lasterikas naine (Helmes, 1:322)

Veebis oleva mõistelise sõnastikuga leiab nänni lisatähendusi:

nänni andma = imetama;
nännima = imema.

Samuti võib nänn tähendada tissi või lelu ning lastekeeles isegi jänest:

emarind, nt: mida vaatad, kas tissi tusk või nänni nälg? (1:647);
mänguasi, kann (2:1028);
jänes (Iisakus jm, 2:442)

Kokkuvõtteks, on nänni semantikas alati olnud olulised ja iseloomulikud sellised küljed, nagu miniatuursus, ihaldatavus ja/või naiselikkus. Esimene ja teine on säilinud, viimane aga taandunud (alateadvusse) ja selle võiks ükskord taastada.

Näiteks üks värske teadusuudis 'nänni' abil ümbersõnastatuna.

Nänni lõhn aitab vastsündinul toitu leida
Nänni ümber paiknevad teatavasti tillukesed kühmukesed — Montgomery näärmed, mille otstarve seni oli küsimärgi all. Nüüd selgus, et need hakkavad kohe pärast sünnitust eritama lõhnaaineid, mis aitavad vastsündinul nänni üles leida ja imema hakata. Kui naisel on rindadel vähe näärmeid, on tal raske nänni andma hakata. Esimest korda sünnitanud naisel on vähe kogemusi, ta ei pruugi lapse käitumisest aru saada. "Seetõttu on lõhn lapsele siis eriti oluline," selgitas Benoist Schaal, Prantsusmaa riikliku uurimiskeskuse teadur. Lisaks selgus uuringuga, et 3-päevased lapsed hakkasid näärmeeritise lõhna tundes nännimisliigutusi tegema. See lõhn oli mõjuvam stimuleerija kui nännipiima lõhn.

Norras levib saami pahupidi-protest

2011-11-04T21:21:00.000+02:00

Saami põliskeele ametlikumaks muutmise tõttu Põhja-Norras lahvatanud vastuolud on ägenemas rahvusvaenuks. Novembri algul on mõned saamivastased oma tülinorimises laskunud labaste ähvardusteni kohaliku põliskogu vastu, mis peaks saame esindama. Vastasrind on viimati riivanud ka saami rahvariideid ja mõne arvates kiputakse kallale juba kogu saami kultuurile.

Romsas ehk Tromsøs tegutsev saamiesindus — samiforening — pidas vajalikuks pöörduda politseisse, kui sai postiga äärmiselt solvava joonistusega kirja, kus saami rahvuslipul ilutses haakrist ning Hitleri tuka ja vuntsidega meest kujutati saami traditsioonilises rõivastuses, mis on norra keeles tuntud kui samekofte. Saami eestseisuse juht Gøran Lind osutas anonüümkirjale oma FB-lehekülje teates, samuti intervjuus NRK-le kui näitele "uuest tasemest saamide ahistamisel". Tema hinnangul on tegu vastukajaga arutelule saami keele kaasamisest kohalikku asjaajamisse, mida vastustavad ägedalt ka paljud hiljutised veebikommentaarid.

Viimatine vaenulaine järgnes eetele liita Tromsø maakond selle Põhja-Norra piirkonnaga, kus saami keelt käsitletakse ametlikuna. See tooks muuseas kaasa tänavate tähistamise norra ja saami kaksikkeelsete siltidega. Võimalus, millest on ärritunud teatud osa Tromsø elanikke, kes eelistavad oma linna norra identiteeti ning kes saami ja norra keele võrdsust uneski ei tunnistaks. Ja kui tänavusügise valimistel ka uus konservatiivsem omavalitsus paika sai, lükati ettepanek kõrvale. See omakorda on ärritunud saami juhte, teiste seas Tromsø ülikooli abiprofessorit Ande Sombyt, kes sel nädalal ilmus tööle pahupidi pööratud rõivastes, mis pidi sümboliseerima põlisrahva õiguste jalgadelt pea peale seadmist.

Õppejõul on saami keele pooldajate seas palju järgijaid, kes kavatsesid sel nädalavahetusel (5. novembril) koguneda meeleavaldusele olgu saami vammustes või siis Somby moodi pahupidi pööratud tavalisi riideid kandes.

Foto: Saami-pooldajad 5. XI 2011 Tromsø vanalinnas meelt avaldamas (Nordlys.NO)

Saamimaa laiub preaguste Norra, Rootsi, Soome ja Venemaa põhjaaladel. Saami rahvaarv on hinnanguliselt 65-100 tuhat.

Teabeläte: Nina Berglund, Sami-Norwegian conflict turns hostile — Views and News from Norway 4. XI 2011.

Brodsky Tatrad või Tartu

2011-10-28T16:03:00.000+03:00

Reid Joseph Brodsky (1940-1996) luuletuse füüsikalisse geograafiasse

Eesti peegeldusi Joseph Brodsky luuleviljes uurinud Mihhail Lotman on märkinud muuseas, et…

Eestit meenutab Brodsky üldse möödaminnas ja nagu juhtumisi. Luuletustes esineb mõningaid "kohaliku koloriidi" märke, kuid need on enam-vähem juhuslikud looduselemendid, mil puudub vahetu seos lüürilise subjekti hingemaailmaga. Need on teekonnavisandid [———] läbisõidul kirjutatud read [———] vähimagi püüdeta identifitseerida end siin elavate inimestega. Viimaks Urania-kogumikus (1987) ema surmateatele pühendatud luuletuses mainitakse teist Eesti linna — Tartut, kuid taas kauges ja üldiselt juhuslikus tähenduses võõra punktina ruumis.
(Mihhail Lotman, Balti teema Joseph Brodsky loomingus. — Ajakiri: Tallinn, 1990, nr 2, lk 113-117; — rmt: Pistriku Talvekarje: Esseid Joseph Brodsky poeetikast ja surmast. Tln, 2005, lk 75-100)

Viidatud luuletuse venekeelse algupärandi, aastast 1985, on autor hiljem ise inglise keelde ja n-ö maailma ümber pannud. Meie teabevälja on see Brodsky luuletus seetõttu ilmunud kaht eri teed pidi. Ühes tõlkes ollakse Eestist eemaldunud ning läbi Väinalinna kas Lätti või juba Tatraisse jõutud, teises tõlkes liigub rong raudselt alles kunagise Vene-impeeriumi läänealadel. Seda ruumipunktide nihet võib tajuda ka ajarännu või unustusena…

All järgneb selle pealkirjata luuletuse 4 tervikteksti, esiteks eestindusena inglise keelest, siis kumbki autorivariant ning lõpuks eestindus vene keelest.

* * *

Nagu toatüdruk, kellele on märku antud lahkuda, taganed sa vaikselt mu mõtteist.
Või ei! — sa libised eemale nagu perroon suurte mustade tähtedega DVINSK või TATRAD.
Võõrad hiiglaslikud näodhiilivad lähemale,et täita tühimikku,
nii nagu uued maastikudalles eile veelhõivasid atlase tühji lehti.
Ükski meist ei sobinud ausambaks...
tõenäoliselt vere hüübimatuse tõttu.
«Meie perekond,» ütleksid sina,
«ei ole andnud maailmaleei suuri kindraleid
ega filosoofe.»Ka Neeva, pilgeni täis keskpärasust,
ei anna teravat peegeldust.
Mis jääb lõpuks järele meie emast tema pottide—pannidega,
kui teda päevast päevamoonutab poja edu.
Aga nõnda sulab seal jälle lumi,vaesemehe marmor,
ilma, et keegi peaksselleks lihaseid pingutama,
justkui süüdistades ajurakkesuutmatuse pärast
hoida muutumatuna su nägu,mida sa ise kord ometi,
puudrit tupsutades,igavesti muutumatuks pidasid.
Kõik, mis üldse veel on,on katkematu sosin:«Ta on surnud, ta on surnud...»
Kuna lõputud avenüüdlõhestavad silmi,
tümisedes seejuuresnagu tagasiteed veetavadtühjad vagunid.

(Inglise keelest tõlkinud Indrek Hirv)

* * *

The thought of you is receding like a chambermaid given notice.
No! like a railway platform, with block-lettered DVINSK or TATRAS.
But odd faces loom in, shivering and enormous,
also terrains, only yesterday entered into the atlas,
this filling up the vacuum. None of us was well suited
for the status of statues. Probably our blood vessels
lacked in hardening lime. «Our family» you’d have put it,
«gave the world no generals, or —count our blessings—
great philosophers.» Just as well, though: the Neva’s surface
can’t afford yet another reflection, brimming with «mediogres».
What can remain of a mother with all her saucepans
in the perspective daily extended of by her son’s progress?
That’s why the snow, this poor man’s marble, devoid of muscle power,
melts, blaming empty brain cells for their not so clever
locks, for their failure to keep the fashion in which you, by putting powder
on your cheek, had meant to look forever.
What is left is to shield the skull, with raised arms, against idle glances,
and the throat, with the lips’ nonstop «She has died, she has died», while endless
cities rip the retinal sacs with lances
clanging loud like returning empties.

* * *

Мысль о тебе удаляется, как разжалованная прислуга,
нет! как платформа с вывеской «Вырица» или «Тарту».
Но надвигаются лица, не знающие друг друга,
местности, нанесенные точно вчера на карту,
и заполняют вакуум. Видимо, никому из
нас не сделаться памятником. Видимо, в наших венах
недостаточно извести. «В нашей семье, — волнуясь,
ты бы вставила, — не было ни военных,
ни великих мыслителей». Правильно: невским струям
отраженье еще одной вещи невыносимо.
Где там матери и ее кастрюлям
уцелеть в перспективе, удлиняемой жизнью сына!
То-то же снег, этот мрамор для бедных, за неименьем тела
тает, ссылаясь на неспособность клеток —
то есть, извилин! — вспомнить, как ты хотела,
пудря щеку, выглядеть напоследок.
Остается, затылок от взгляда прикрыв руками,
бормотать на ходу «умерла, умерла», покуда
города рвут сырую сетчатку из грубой ткани,
дребезжа, как сдаваемая посуда.

* * *

Mõte sinust eemaldub nagu vallandatud teener,
ei, nagu raudteejaam sidiga «Võritsa» või «Tartu».
Kuid tungivad sisse näod, tundmatud ja veidrad,
kohad, mis just nagu eile esmakordselt on märgitud kaardil
ja täidavad tühjust. Ilmselt ei saagi meist keegi
mälestussambaks. Ilmselt on meie veres
liig vähe lupja. Kiirustades lisaksid sina: «Seegi
on tõsi, et polnud kunagi sõdalasi meie peres
ega suuri mõtlejaid.» Tõepoolest, Neeva vetel
pole mahti peegeldada veel üht asja. Niisiis
pole mingit lootust ka emal oma kastrulitega
säilida poja elupäevadega pikenevas perspektiivis.
Sestap lumi, see vaese inimese marmor, sulab
keha puudumisest ning kaob nagu puuder su põselt,
viidates et isegi ajurakud ei suuda
meelde tuletada, kuidas sa oleksid tahtnud välja näha lõpus.
Jääbki ainult üle, nii kaua kui ise kestad,
käies pomiseda endamisi «suri ära… suri ära»,
samas kui linnad purustavad koredast kangast võrkkestad,
klirisedes nagu tagastatav klaastaara.

(Vene keelest tõlkinud Mihhail Lotman)

Oi bürokraadi keeleilo!

2011-10-26T21:01:00.000+03:00

Kellel on tarvis loomemajandust?

Esimest korda kuulsin loomemajandusest mullu, ja see sõna jõudis minuni pigem poliitika kui loometaustaga isiku suust, inimeselt, kes ise lõputult tähtaegade ja võlgadega maadleb. Nimelt ütles ta siis ajalehele:

"Hetkel ei ole lihtsalt kuigi lihtne loomemajanduses hakkama saada. Praegusel keerulisel ajal on meilgi raha saamata."

Sõnaraamatud teavad sõnu, nagu 'piima-' ja 'kodumajandus' (vastavalt piimandus ja kodundus), mitte aga sõna 'loomemajandus' (loomendus). Ja muide, Hellar Grabbi on soovitanud loome/'loomingu/loomise' kõrvale sõna vilje, mis keeleteadurite poolt väärtustatud sõnavarast seni puudub, ent tundub ju hüva ja arusaadav ka ilma tarkade suunisteta. Kas 'loome(maja)ndus' on sama hea uudissõna?

Seletamisel leiame ehk abi meie kõigi kulul tegutsevalt kultuuriametnikkonnalt, kes on selle kohta veebi riputanud filoloogilist aukartust äratava oopuse:

Kultuuriministeerium Valdkonnad > Loomemajandus
"Kultuuriministeeriumi eesmärk loomemajanduse arendamisel (!) on tõsta (!) kultuur erinevate (?) poliitikate keskmesse, soodustada ettevõtlusalast aktiivsust loovsektorites, luua loovettevõtetele tegutsemiseks soodne keskkond ja aidata kaasa võrgustike (?) tekkele, hoogustada kultuurieksporti (!) ning tähtsustada (!) kultuuri rolli piirkondliku konkurentsivõime tõstmisel (!)" (Edasi vt siit!)

Et vähem targutada, eestindagem too bürokraatlik keelemöga:

Me siin ministeeriumis oleme Brüsseli õnnistuse ja abiga leiutanud uue valdkonna, mille eest igapidi hoolitseda, st paberit määrida ja raha jagada, ning tõestada enda edumeelsust ja kinnitada veelkord kohaliku kultuuribürokraatia vajalikkust.

Loomendus kui majandusharu (inglk economy of culture, cultural economics) on välmitud Brüsseli kvalifitseeritud eurokraatide ajudes ja see oli vajalik ennekõike formaadina, EL-i aruandluse uue lahtri täiteks. Sestap peab see mõiste nüüd olema meilegi ülioluline, et võiksime arenenud kerjakunsti (projektikirjutusoskusele rajatud majandamise) raamistikus euroraha uusi juurdevoolu-kanaleid avada.

Veel üks kantseliidi leiutis on abstrakse tegevuse mitmuse juurutamine keelekasutusse: t e g e v u s e d ja p o l i i t i k a d peavad jätma mulje esiteks tähtsate kontoriametnike toimekuse, nende tegevuse agaruse kohta, teiseks ka mulje nende tarmukast, laiahaardelisest poliitikast, isegi kui peale mugava oleskelu ja paberimäärimise muud midagi ei toimu. Poliitika(te) all mõtlevad riigiametnikud aga kõigest tegevuskava(sid) ja hoopiski mitte riigiasja ajamist, mis on selle sõna tegelik tähendus. "Poliitikad" ja "tegevused" on bürokraatliku luulemajanduse ilmne tulem.Ja lõpuks õpetussõnad: Rahategu pole tingimata pahategu ega ilutegu ole alati rahategu. Küll ei saa loomise tagamõte olla raha. Rahamõte on iga kell loovuse roimar.

Tanner eestlase kosmopoliitsusest

2011-10-12T19:34:00.001+03:00

Risto Tanner kommenteeris Eesti Elu juhtkirjaniku Elle Puusae ohet «... kuidas olla avara hingega maailmakodanik, kui meie rahvuslikud väärtused on ohus?» Samuti hirmu, et eestlasest ilmakodanik võib minetada eneseteadvuse, vajuda identiteedikriisi.

Puusaag arvab, et…

Asi muutub veelgi komplitseeritumaks, kui asetame end ebamäärase kosmopoliitse maailmakodaniku rolli (…) kosmopolitism on tänapäeval rohkem moes kui rahvuslus (…) 'rahvuslus' seostub vähemalt meile — eestlastele — patriotismiga, ka kokkukuuluvustundega, mis on suunatud oma rahvuse säilimisele; 'natsionalism' kujutab endast seevastu agressiivset, ründavat ideoloogiat. Neid kahte mõistet ei tohiks segi ajada ega samastada, ehkki «Eesti keele seletav sõnaraamat» seda teeb.

Nii kena pikk jutt, aga vastust küsimusele ei paku.

"Kosmopoliitne ühiskond on demokraatlik, avatud ja salliv, millega kaasneb turismi areng, kaubavahetus, aga ka oma kultuuri levitamise võimalus."

— Kuldsed sõnad!

Aga kas siis selline kosmopoliisus ohustab rahvuslikke väärtusi? — Ei, meid eestlasi ohustab ennekõike see, et anname pidevalt jupikaupa ära oma võimet ja võimalust rahvuslikuks enesemääramiseks. See on meie seadusandluse küsimus.

Kõik need inimesed, keda me siin lahkesti avali südamega vastu võtame, kellega kõrvuti töötame ja "puuda soola koos ära sööme", — nagu vanarahvas võõra usalduse kriteeriumiks on seadnud — ei pea tingimata olema meie riigi kodanikud, meile parlamenti valima ja seal meile seadusi tegema. Selles on asja tuum!

Teabeläte:
Elle Puusaag, Kuidas ühendada kosmopoliitsust rahvuslusega? Eesti Elu,6. X 2011.

Lisaks EestiMeelselt lõimumisest:
Eestlane on agaram lõimuja kui venelane
… ja globaaleestlusest:
Kes on elusam — setukene või liivlane?

Mati Erelt OK-st

2011-10-12T16:14:00.003+03:00

Läinud aastast saab tellida keeleajakirja Oma Keel. Ajakiri ilmub kaks korda aastas, tellimus maksab Eesti piires 5,1€ (80kr)

Kõik seni meil ilmunud keeleajakirjad on olnud filoloogide teadusajakirjad, kuid OK on esimene kõigile keelehuvilistele mõeldud keeleajakiri Eestis. Ainus laiemale lugejaskonnale suunatud eesti keele alane jätkväljaanne on olnud Emakeele Seltsi Kodumurre, mis ilmus 1980. aastate lõpuni, kui ta mitme ebasoodsa asjaolu kokkulangemise tõttu oli sunnitud oma ilmumise lõpetama.

Emakeele Seltsi üks tähtsamaid põhikirjalisi ülesandeid on kaasa aidata eestlaste emakeele tundmisele kõige laiemas mõttes. Seltsi juhatus ja paljud seltsi liikmed on leidnud, et seda ei saa teha Kodumurde taaselustamise kaudu. Vaja on sagedamini ja korrapäraselt ilmuvat ajakirja, mis ei piirduks murdekirjutistega ega oleks samas ka puht keelehoolde ajakiri, vaid valgustaks keeleasju iga kandi pealt.
Me tahaksime kujundada oma lugejates teadmist, et eesti keel ei ole ainult kirjakeel ega ka ainult kohalikud murded, vaid paljude keelekujude keeruline süsteem. Seda paljusust ühtsuses püüab toonitada ka ajakirja nimi Oma Keel.
Tahame suuremat sallivust teiste keelekujude – oma keelte – suhtes, kuid samas näidata, et igal keelekujul on oma normid ning ühiskonnas oma kindel koht ja aeg.
Loomulikult on ajakirjas kesksel kohal kirjakeele hoole, sest on ju kirjakeel tänapäeva ühiskonnas ikkagi kõige olulisem keelekuju, mille käekäigust oleneb eesti rahva tulevik kõige rohkem.
Kavatseme käsitleda nii üldkeele kui ka oskuskeele ja nimede probleeme.
Tahame aidata vabaneda meid üha rohkem ohustavast rahvuslikust alaväärsuskompleksist ja näidata, et eesti keel ei ole millegi poolest halvem inglise, soome jt kultuurkeeltest.
Kavatseme rääkida keelepoliitikastki nii meil kui mujal.
Tutvustame asutusi, kus tegeldakse eesti keelega, räägime ka tuntumatest keeleteadlastest ja sellest, mida nad teevad.
Igas numbris kavatseme tutvustada uusi keeleraamatuid ning esitada keelesündmuste kroonika.
Küllap veel mõndagi muud.

Kirjutiste valikul ja ainestiku esitusviisil peame eriti oluliseks, et kõik see oleks huvitav, vajalik ja jõukohane ka gümnaasiumiõpilasele. Oleneb ju meie keele tulevik ennekõike noortest. Oma Keel on seni ilmunud kaks korda aastas.

Head lugemist!

Mati Erelt
Emakeele Selts

Oma Keele senised toimetajad: Reili Argus, Jaan Õispuu, Maire Raadik. Oma Keelt on ilmunud juba 22 numbrit, nende tellimisvõimalusest saab lähemalt teada siit. Vanemaid OK numbreid saab osta ka Raamatukoi veebipoes.

Põlissoomlase keelatud ja lubatud sõnad

2011-09-20T16:05:00.000+03:00

Lubatud sõnad:

japsi – japs, jaapanlane
jenkki – jänki
irkku – iirlane
mamu – immigrant, lühend sõnast maahanmuuttaja
sakemanni – sakslane

Keelatud sõnad:

hurri – soomerootslane
kamelikuski – kaameliajaja
lappalainen – laplane, saam
mustalainen – mustlane, romi
neekeri – neeger
ryssä – venelane
taatelintallaaja – "datlitallaja", mustanahaline aafriklane
ählämi – Lähis-Idast pärit isik, üldiselt moslem vms tõmmu, eriti Soomes elav immigrant

Kommentaar:
Põlissoomlaste parlamendifraktsiooni juuraekspert professor Erkki Havansi koostas septembris 2011 juhendi, mille abil püütakse Põlissoomlaste partei liikmete keelekasutust kontrolli all hoida; näidis- ja tabusõnad pärinevad juhendist. Kaks kuud varem jõustus Soomes uus seadus vihaõhutamise kohta rahvuse vastu.

Teabeläte:Kielletyt ja sallitut sanat - Iltalehti 20. IX 2011 — Delfi.EE 20. IX 2011.

Illustratsioonid:Kaadrid mängufilmist «Kosmoseodüsseia 2001» (režissöör Stanley Kubrick, 1968)

Lisa:

VIHAPUHE JA RIKOSLAKI — MIKÄ "PUHE" ON RANGAISTAVAA JA MIKÄ EI OLE?

Motto: On yleisesti tiedossa, ettei ole olemassa kuin yksi ihmisrotu.

1. JOHDANNOKSI
"Vihapuhe" on kesän aikana muodostunut muotisanaksi. Vihapuhe-kortti heilahtaa herkästi ja on jo syrjäyttänyt rasismi-kortin, puhumattakaan vanhasta natsi-kortista."Vihapuhe"-käsitettä tarkastellaan tässä rikoslain kannalta. Eri asia ovat muut normistot kuten lehtimiesten ym. toimittajien itselleen tekemät journalistiset eettiset säännöt (Julkisen sanan neuvosto JSN). Huomattakoon, että JSN on parhaillaan tiukentamassa näitä omia sääntösuosituksiaan.Sanaa "vihapuhe" ei esiinny lakiteksteissä. Se on massamedian luoma käsite ja lienee tuontitavaraa englannin kielestä (hate speech) ja osin Ruotsistakin (ruotsiksi hatprat). Liekö vihapuheen vastakohta "rakkauspuhe", jollaisen ykkösekspertti on internetin rakkaus- ja kuherteluviestinnästään tunnettu puoluesihteeri Mikael Jungner ....Rikoslakimme kannalta ns. vihapuheet kytkeytyvät hyvin ajankohtaisesti rikoslain 11 luvun pykäliin 10 (lyhennys RL 11:10) ja 10a (RL 11:10a). Nämä pykälät on vastikään eli 1.6.2011 alkaen uusittu ja niiden rikosnimikkeinä ovat "kiihottaminen kansanryhmää vastaan" (RL 11:10) ja "törkeä kiihottaminen kansanryhmää vastaan" (RL 11:10a).Lisäksi voi vihapuhe joskus liittyä rikoslain 11 luvun 11 §:ään (rikosnimike "syrjintä") tai 17 luvun 10 §:ään (RL 17:10: rikosnimike on "uskonrauhan rikkominen") tai rikoslain 24 luvun kunnianloukkauspykäliin (RL 24:8, 24:9 ja 24:10). Ja joskus voi nousta esiin RL 25:7 eli "laiton uhkaus". Voipa joskus tulla esiin "työsyrjintä"-niminen rikoslakipykälä (RL 47:3), jos työpaikkailmoitus sisältäisi "vihapuhetta". Ja huomattakoon, että aivan kaikissa rikoksissa on rangaistuksen määrän yleisenä koventamisperusteena rikoslain 6:5:n mukaan rikoksen tekeminen rasistisesta vaikuttimesta. Yleisterminä näkee näissä yhteyksissä monesti sanan "viharikos/viharikokset", joskaan se ei ole rikoslaissamme esiintyvä termi.
2. KIIHOTTAMINEN KANSANRYHMÄÄ VASTAAN (rikoslain 11 luvun 10 §)Mainitut keskeispykälät eli RL 11:10 ("kiihottaminen kansanryhmää vastaan") ja 11:10a ("törkeä kiihottaminen kansanryhmää vastaan") olivat siis äskettäin eli alkuvuodesta eduskunnassa lakimuutoksen kohteena. Muutos, jolla tiukennettiin aiempaa kriminalisointia, tuli voimaan kesäkuun 1. päivänä 2011 (laki 511/2011). Tavoitteena on saada vahvempi rikosoikeudellinen "tartuntaote" erityisesti internetissä lisääntyneeseen luonteeltaan rasistiseen ja muukalaisvastaiseen vihapuheviestintään. Taustalla ovat myös Suomen kansainväliset velvoitteet vastustaa lainsäädännöllä "acts of racist and xenophobic nature" ("luonteeltaan rasistiset ja muukalaisvastaiset teot").Jos haluaa kunnolla perehtyä tähän tuoreeseen lainmuutokseen, kannattaa lukea pääkohdittain hallituksen esitys HE 317/2010 vp (laajuus 81 sivua, joista "jokamiehelle" riittävästi keskeisimmät ovat s. 1, 5-9, 12-14 ja 37-49 eli n. 20 sivua). Lyhyt mutta lukemisen arvoinen on asiassa syntynyt lakivaliokunnan mietintö 39/2010 vp (neljä sivua). Itse ydinpykälä kuuluu seuraavasti:RL 11:10: "Joka asettaa yleisön saataville tai muutoin yleisön keskuuteen levittää tai pitää yleisön saatavilla tiedon, mielipiteen tai muun viestin, jossa uhataan, panetellaan tai solvataan jotakin ryhmää rodun, ihonvärin, syntyperän, kansallisen tai etnisen alkuperän, uskonnon tai vakaumuksen, seksuaalisen suuntautumisen tai vammaisuuden perusteella taikka niihin rinnastettavalla muulla perusteella, on tuomittava kiihottamisesta kansanryhmää vastaan sakkoon tai vankeuteen enintään kahdeksi vuodeksi."
3. KEITÄ RIKOSLAIN 11:10 SUOJELEE?
Tästä pykälästä pantakoon aluksi merkille siinä oleva luettelo suojelukohteista: "rotu, ihonväri, syntyperä, kansallinen tai etninen alkuperä, uskonto tai vakaumus, seksuaalinen suuntautuminen tai vammaisuus taikka niihin rinnastettava muu peruste". Tämä luettelo sai kesäkuun alusta sikäli yleisluontoisenkin painoarvon, että sanatarkasti sama luettelo otettiin samalla myös muihin samalla kertaa muutettuihin viharikospykäliin.Sekä HE:ssä että lakivaliokunnan mietinnössä tosin hiukan epäröitiin, pitäisikö sana "rotu" jättää kokonaan lakitekstistä pois, koska (sitaatti HE 317/2010 vp s. 40 ja LaVM s. 3:) "on yleisesti tiedossa, ettei ole olemassa kuin yksi ihmisrotu." Tämä virallinen yleinen tieto siis kaikille tässä yleisesti tiedoksi!
4. "KANSANRYHMÄ" JA "RYHMÄ" VIHAPUHEEN KOHTEENA
Mikä sitten on tämän RL 11:10:n kannalta "kansanryhmä"? Varsinaisesti pykälä on ajateltu antamaan (HE s. 42) "suojaa ennen kaikkea sellaisille vähemmistöryhmille, jotka yleensä ovat yhteiskunnassa sosiaalisesti heikommassa asemassa ja sen vuoksi erityisen suojan tarpeessa." Tämä on laintulkinnallinen lähtökohta, mutta pykälän sanamuoto ei suinkaan yksinomaisesti rajaudu vähemmistöihin.Voidaankin kysyä, voiko suojeltavana ryhmänä olla myös suomalainen kantaväestö eli etninen enemmistö, jos sitä vihapuheella panetellaan kansallisena tai etnisenä ryhmänä? Vaikka siis pykälä on kyllä ensisijaisesti tarkoitettu suojelemaan erilaisia vähemmistöryhmiä, niin selvästikin lakitekstin sanamuoto suojaa myös enemmistöä vihapuheilta. Ja näin siitä riippumatta, olisiko enemmistön vihapuhepanettelija itsekin enemmistöön kuuluva tai sitten etnisestä vähemmistöstä. Lisäksi on selvää, että etnisen vähemmistön A vihapanetteluun voi syyllistyä etniseen vähemmistöön B kuuluva. Ja rangaistavaa vihapuhetta voi olla sekin, että tiettyyn etniseen vähemmistöön kuuluva panettelee omaa vähemmistöään.Entä ovatko naiset eli n. 50% väestöstämme taikka miehet eli toiset n. 50% sellainen kansanryhmä, jota ei saa ryhmänä panetella? Eivät taida olla, koska lakipykälähän (siis RL 11:10) ei tuossa yllä siteeratussa luettelossaan sisällä "sukupuolta" suojeltavana perusteena (toisin kuin laissa on syrjintäkieltotyyppisissä pykälissä). Niinpä siis kiihkofeministi tai lihaa paljon syövä heteromies saanee panetella tiettyä sukupuolta alempiarvoiseksi ilman valtionsyyttäjän ilmaantumista nostamaan syytettä. Sensijaan transihmiset ja intersukupuoliset nauttivat kyseistä lainsuojaa (HE s. 41).Vaikka siis RL 11:10 on ennen kaikkea tarkoitettu antamaan suojaa (HE s. 42:) "sellaisille vähemmistöryhmille, jotka yleensä ovat yhteiskunnassa sosiaalisesti heikommassa asemassa ja sen vuoksi erityisen suojan tarpeessa", niin tämä perustelulausuma ei kuitenkaan ole kuin tulkinnallinen lähtökohta. Voiko sitten tuota lausumaa "sosiaalisesti heikommassa asemassa" olevasta vähemmistöryhmästä tulkita esim. niin, että suomenruotsalaiset — he kun ovat sosiaalisesti vähintäänkin tasavahvassa ellei keskimäärin vahvemmassa asemassa suomenkielisiin nähden — eivät voisi olla lainkohdan suojaama ryhmä. Ei, sellaista tulkintaa lainsäätäjä ei varmaankaan ole tarkoittanut. Siis vahvojakin ryhmiä suojelee tämä RL 11:10.Sinänsä riittää, että kohdetaho muodostaa pelkän "ryhmän", vaikka RL 11:10:n otsakkeessa lukeekin vaativaisemmin "kansanryhmä". Rimaa ei siis ole tarkoitettu niin korkealle kuin mitä sana "kansanryhmä" sinänsä edellyttänee. Siten joku ammattiryhmä voi olla vihapuhekohde, esim. turkistarhaajat "murhaajina". Ryhmäksi yltävät myös kerjäläiset, ehkä jopa vaikka eivät olisi tiettyä etnistä vähemmistöä.Huomattakoon, että pykälämme koskee sellaisiakin rasismimotiivilla tms. vihamotiivilla tehtyjä RL 11:10-rikoksia, joissa kohdehenkilöt eivät itse lainkaan kuulu mihinkään suojeltavaan (vähemmistö)ryhmään, vaan ovat nyt joutuneet vihapuheen kohteeksi siksi, että he ovat omassa toiminnassaan puolustaneet suojeltavaa (vähemmistö)ryhmää ja/tai vastustaneet rasismia tai muuta viharikosmotiivia.RL 11:10 ei sovellu, jos vihapuheen tms. kohteena ei ole ryhmä, vaan yksi tai muutama yksilöitävissä oleva henkilö. Silloin soveltuu tilanteesta riippuen RL 11:11 (syrjintä) tai RL 17:1 (julkinen kehottaminen rikokseen) tai RL 24:8-10 (kunnianloukkaus) tai RL 25:7 (laiton uhkaus) tai RL 47:3 (työsyrjintärikos).
5. PUOLUEET / PERUSSUOMALAISET VIHAPUHEEN KOHTEINA?
Entä poliittinen vakaumus: suojeleeko RL 11:10 vihapuheilta ryhmiä, jonka muodostavat tietyn poliittisen vakaumuksen omaksuneet ihmiset, esim. tietyn puolueen jäseneksi liittyneet, vaikkapa Perussuomalaiset rp:n jäsenistö? Pykälässähän mainitaan mm. "vakaumus", ja vakaumushan se on poliittinenkin vakaumus.Tämän "vakaumus"-sana esiintyy pykälässämme yhteydessä "uskonto tai vakaumus", ja lakiperusteluissa tämä "vakaumus" rajoitetaan uskonnottomaan vakaumukseen (ateistit). Poliittista tai yhteiskunnallista vakaumusta ei HE 317/2010 lainkaan mainitse. Siten tämä vihapuhepykälä ei siis ainakaan selvästi ulotu kattamaan poliittisia puolueita tms. poliittisia järjestöjä/jäsenistöjä. Vertailun vuoksi todettakoon, että perustuslain syrjintäpykälässä (6 §) on peräkkäin lueteltu "uskonto, vakaumus, mielipide", kun taas RL 11:10:n luettelo ei sisällä "mielipidettä". Ja syrjintäkieltopykälässä (RL 11:11) luetellaan "uskonnon" jälkeen " poliittinen mielipide" ja "poliittinen tai ammatillinen toiminta". RL 47:3:ssa (työsyrjintärikos) mainitaan "yhteiskunnallinen mielipide". Tällaisia poliittis-yhteiskunnallisia mielipiteitä ei siis mainita meidän peruspykälässämme RL 11:10:ssä eikä edes sen HE-perusteluissa.Sittenkin lienee tulkinnanvaraisesti mahdollista suojata RL 11:10:n tuella puoluejäsenistön tms. poliittisen ryhmän vakaumusta, koskapa 11:10:ssä suojelukohteiden luettelo päättyy avoimeen yleisluonteiseen rinnastuslausumaan: "niihin rinnastettava muu peruste". Miksi ei poliittinen vakaumus voisi olla vihapanettelulta suojeltava ryhmän vakaumus siinä kuin esim. ateistisen ryhmän vakaumus? Etenkin kun meillä kaikki puolueet ovat vähemmistöjä — onhan suurinkin puolue eli perussuomalaiset vain 22% vähemmistö, vastassaan 78%:n enemmistö — puhumattakaan siitä, että puolueiden virallinen jäsenistö on vielä monin kerroin pienempää luokkaa. Silti kyllä epäilen, että jäämme ilman valtionsyyttäjän tukea.Syyteriskin välttämiseksi on kuitenkin viisainta, että Osmo Soininvaara ei enää toista blogissaan 25.3.2011 kirjoittamaansa panettelua, kun hän sanoi: "Perussuomalaiset puolueena on kokonaan eri asia. Minä pidän sitä politiikan parasiittina ..." ja pari riviä alempana, verratessaan suomalaista yhteiskuntaa huonossa hapessa olevaan eläimeen: "Jos huonossa hapessa oleva eläin joutuu parasiitin hyökkäyksen kohteeksi, ei siitä voi parasiittia syyttää. Perussuomalaisuus on paljastanut yhteiskunnassamme vakavan luottamuspulan." Kuvitelkaapa, että vaihdetaan Soininvaaran tilalle kirjoittajaksi joku hyvin tunnettu perussuomalainen ja Soininvaaran sanojen "perussuomalaiset puolueena" tilalle vaikkapa "Suomen Islamilainen puolue", jota kirjoittaja sitten vertaisi Soininvaaran tavoin loiseen eli parasiittiin! Loiseksi solvaamisen kielto onkin mainittu yhtenä esimerkkinä HE:ssä (s. 42). Mikähän meteli olisi noussut!?Muistettakoon, että kiihottaminen kansanryhmää vastaan (RL 11:10) on virallisen syytteen alainen rikos. Siten virallinen syyttäjä saa nostaa ja on velvollinenkin omatoimisesti viran puolesta nostamaan syytteen, vaikka sitä ei vaatisi yksikään henkilö - esim. yksikään panetellun ryhmän jäsen tai yksikään järjestö.
6. VIHAPUHEEN ILMENEMISMUODOT LAIN (RL 11:10) KANNALTARL 11:10:n kieltämä tietynlaista ryhmää "uhkaava/panetteleva/solvaava" vihapuhe voi ulkois-teknisesti ilmetä missä asussa tahansa: suullinen puhe, äänite, kirjoitus paperilla tms. alustalla, kuva, kyltti, pilakuva, symboli, video, elokuva, sähköinen teksti-, kuva- ja/tai ääniviesti internetissä (mukaan lukien linkkien perustaminen ja kokoaminen) jne.. Viestin tulee olla tarkoitettu "yleisön saataville tai muutoin yleisön keskuuteen". Vaikka tekijä ja myös se internet-palvelin olisivat ulkomailla, Suomen rikosviranomaiset ovat toimivaltaisia, jos viesti katsotaan tarkoitetuksi yleisölle Suomessa (esim. koska viesti on laadittu suomeksi).Internetissä voi rikosvastuuseen joutua viestin kirjoittajan ohella hänen kirjoituksensa yleisön saataville asettanut ja linkittäjä ynnä myös sivustojen ylläpitäjä, joka teknisesti myötävaikuttaa aineiston levitykseen (esim. portaalin tai keskustelupalstan ylläpitäjä). Ylläpitäjän vastuu voi syntyä, jos hänen huomiotaan on kiinnitetty tietyn aineiston lainvastaisuuteen tai jos hänen olisi kohtuudella pitänyt itsekin se havaita, mutta hän silti sallii aineiston pysymisen sivustollaan, vaikka sen poistaminen olisi hänelle teknisesti mahdollista.RL 11:10 ei siis kriminalisoi rasistista aineistoa/mielipidettä sinänsä, vaan aineiston/mielipiteen levityksen yleisön keskuuteen. "Yleisö"-käsite merkitsee, ettei yksityisviestintä muutaman henkilön suljetussa tuttavapiirissä ole kriminalisoitua, mutta raja ylittynee, jos aineiston vastaanottajissa on kyse "suurehkosta jäsenten piiristä", kuten "viestin jakaminen määrättyyn yhdistykseen kuuluville henkilöille" (HE s. 40).
7. SANANVAPAUS
Sananvapaus on tärkeä perusoikeus demokraattisessa oikeusvaltiossa. Sananvapaus mainitaankin RL 11:10:n HE-perusteluista muutamassa kohdassa rajoituksena sille, mistä voidaan rangaista. HE-perusteluista on syytä ottaa esiin seuraava esimerkkilausuma, jossa sananvapaus painaa eniten (HE s. 14 ja myös LaVM s. 2): "Niinpä esimerkiksi maahanmuutto- ja ulkomaalaispolitiikan tai siitä vastuussa olevien ankarakaan arvostelu ei sellaisenaan täytä rikoksen tunnusmerkistöä." Ja selviö on, että (HE s. 42): lainmuutoksella "ei rajoiteta vapautta keskustella yhteiskunnallisesti merkittävistä asioista."Asiallinen kritiikki, ankarakin, on siis edelleen Suomessa sallittua. Asiallinen peruslinja ja ylilyöntejä välttävä (miksei värikäskin) tyylilaji ovat muutenkin erittäin suositeltavia. Tosin pieni lipsahdus mielipideilmaisun 'tyylipisteissä' ei liene kohtalokasta, päätellen HE-lausumasta (s. 42): "Mikä tahansa pykälässä tarkoitettua ryhmää väheksyvä julkinen lausuma ei välttämättä ole kiihottamisrikoksena rangaistava."Tästä sitaatista huolimatta on varmasti syytä karttaa sellaisia sanoja kuin "neekeri", "ählämi", "ryssä", hurri" jne.. Ja vaikka jotkut romanit ja saamelaiset eivät siitä loukkaantunekaan, vältettäköön sanoja "mustalainen" ja "lappalainen". Sallittuja lienevät — ainakin vielä! — jenkki, sakemanni, irkku ja japsi. Ja ainakin vielä "mamu" käy; sehän on tätä nykysuomelle ominaista kätevää lyhennetekniikkaa samaan tapaan kuin esim. tupo, sote ja Rise. Sensijaan aiheetonta syytteen provosoimista ovat johonkin tiettyyn ryhmään kohdistetut haukkumasanat tyyliin "kamelikuski" ja "taatelintallaaja".
8. TEON TAHALLISUUS
Rangaistus RL 11:10:ssä edellyttää tekijältä rikosoikeusopillista tahallisuutta. Tahallisuus ei kuitenkaan tässä ole ns. tarkoitustahallisuutta eli ei vaadita nimenomaista tarkoitusta uhata/solvata/panetella jne., vaan riittää ns. olosuhdetahallisuus (HE s. 42): "riittää tekijän tietoisuus siitä, että hänen levittämänsä kirjoitus tms. uhkaa, panettelee tai solvaa" jotakin pykälän tarkoittamaa ryhmää.
9. OIKEUSHENKILÖN (ESIM. PUOLUEEN) JOUTUMINEN RANGAISTUSVASTUUSEENRangaistus kiihottamisesta ( RL 11:10) voidaan tuomita ei ihmisten lisäksi myös oikeushenkilöille. Näitähän ovat mm. yhtiöt, säätiöt, yhdistykset ja myös puolueet. Esimerkiksi Perussuomalaiset rp. ja jokainen sen virallinen piiri ja jokainen yhdistysrekisteröity paikallisyhdistys on oikeushenkilö. Oikeushenkilöä kohtaava rangaistus on raharangaistus, ns. yhteisösakko. Sen minimi on 850€ ja maksimi 850000€.Jotta oikeushenkilö tuomitaan RL 11:10-tyypin rikoksesta, vaaditaan kyseiseltä yhteisöltä, jonka piirissä rikos tehdään, järjestäytynyttä ja systemaattista toimintaa kielletyn mielipideviestinnän hyväksi. HE:n (s. 14) mukaan tällainen voi "tulla Suomen oloissa kysymykseen vain varsin harvoissa poikkeustapauksissa." Siten oikeushenkilö ei hevin joutune rangaistuksi yksittäisten jäsentensä ei-organisoiduista vihapuheista.Oikeushenkilöllä on siis kuitenkin tiettyä "vastuuta valvoa ja estää rikoksia toimintansa piirissä" (HE s. 14), uskoakseni sitä enemmän, mitä korkeammassa asemassa yhteisössä tuollainen yksittäinen puhuja on. HE-perustelujen (s. 49) mukaan oikeushenkilön rangaistusvastuun "voidaan olettaa lisäävän oikeushenkilön sisäistä valvontaa ja ohjausta ja siten ehkäisevän rasistisia ja ehdotuksessa tarkoitettuja rikoksia oikeushenkilön toiminnan piirissä." Missä rajat tulevat kulkemaan, on vielä nyt (lakihan tuli voimaan vasta 1.6.2011) varsin epäselvää. Tästä kysymyksestä saattaa muodostua poliittinen 'kuuma peruna', jos joku intoutuu vaatimaan yhteisösakkorangaistusta Suomen maahanmuuttokriittisimmälle oikeushenkilölle.Yhteisösakon voi aiheuttaa myös törkeä kunnianloukkaus (RL 24:10) ja laiton uhkaus (RL 25:7), jos pohjana on rasistinen tai muu ns. vihamotiivi. Syrjintärikoksiin ei oikeushenkilön rangaistusvastuu ulotu. — Kyseisen rikoksen tehneen ihmisen rikosvastuuta ei oikeushenkilön rangaistusvastuu lisää eikä vähennä.10. Lopuksi aforismi: Politiikassa "hiljaa hyvä ei tule", mutta silti turuilla, toreilla ja netissä maltti on valttia eli ajattele, mitä viestität ennen kuin viestität, mitä ajattelet.
Erkki Havansi, 1. IX 2011.

Keelekaitsja X

2011-09-17T17:12:00.002+03:00

Ilmunud on Keelekaitsja X kogumik

Eesti Keele Kaitse Ühingu (EKKÜ) populaarteaduslik kogumik Keelekaitsja on mõeldud kõigile, kes kasutavad eesti keelt ja osalevad Eesti kultuurielus. Keelekaitsja eesmärk on näidata eesti keele atraktiivsust, ärgitada üldist huvi eesti keele vastu, sest ainult huvi pinnalt võrsub tahe kasutada emakeelt paremini ja teadlikumalt. Ainuüksi see väljaanne iseenesest peaks andma vastuse Johannes Aaviku sajandi eest esitatud küsimusele:

Kas eesti keel on intelligendi keel?

Kannab välja küll.

Ajakirja vastne number Keelekaitsja, 10 (Trt, 2010, 175lk) on pühendatud keeleteadlase Eduard Vääri 85. sünniaastapäevale, mis möödus tänavu juunis. Seetõttu on ajakirjas kordusena avaldatud mitmeid põhjapanevaid artikleid Vääri sulest eesti ja liivi keele, keelepoliitika ja ajaloo teemadel. Eduard Väärit meenutavad tema kolleegid ja kunagised õpilased Tõnu Tender, Valve-Liivi Kingisepp, Maia Rõigas, Kaupo Ilmet, Külliki Kask, Karl Pajusalu jt. Õiguskeelest kirjutab Heino Siigur, Ain Kaalepi sõnaloomest ja tõlkimisest Siiri Randmaa, Madis Linnamägi Forseliuse Seltsi medalitest "Suur Kuldtukat" ja "Wastne Testament 1686", keelepäevast annab ülevaate Aime Kinnep. Lisaks palju muud põnevat ja harivat lugemist!

Lõpuks olgu mainitud, et Keelekaitsja saavutas mullusel Keeleteol 12 nominendi seas
auväärse III koha ning emakeelepäeva tähistas EKKÜ koos Vanemuise Seltsiga keelepeoga Tartu Laulupeomuuseumis. "Oma nimedest ajakajas" ehk muistsetest isikunimedest ees-ja priinimedes tänasel päeval kõneles ajaloolane Margit-Mariann Koppel ning näitlejate Iivi Lepiku ning Tõnu Mikiveri võrratus vaimustavas esituses sai kuulda Anna Haava ja Juhan Liivi eesti meelset ja eesti keelset luulet. Ütles ju Juhan Liivgi luulereas:

Minu erakond on eesti keel!

Ajakirja Keelekaitsja üksiknumber maksab vanas Eesti rahas 25kr.Tellida saab toimetusest Punga tn 7, Tartu 51009 või siit. Head lugemist, kaasamõtlemist ja keelehoidu!

Boine postmark

2011-09-17T01:42:00.001+03:00

Kuulus saami laulja Mari Boine on nüüd postmargil. Saami TV-uudiste (Ođđasat, 16. IX 2011) teatel ilmus mark neljases sarjas, mis on pühendatud Norra popmuusika naistähtedele. Margid on 9-kroonised ja kehtivad siseriikliku postimaksevahendina. Mari Boine külastas tänavu Eestit ja osales 20. augusti Vabaduse Laulu kontserdil.

Kuidas öelda keerulisemalt

2011-09-02T19:51:00.003+03:00

Eesti Reformierakonna Ringhäälingu keeles:

Riigikogu pressitalitus reageeris Tarandi väljaütlemistele asjaoluga, et presidendi valimise seadus ning riigikogu kodu- ja töökorra seadus ei näe ette võimalust kandidaatide debatiks ja neile küsimuste esitamiseks täiskogu istungil. (Priit Luts «Kaarel Tarand: presidendidebatt pidanuks toimuma ka riigikogus» ERR-is 2. IX 2011 kl 14:22)

Eesti keeles: Riigikogu pressitalitus vastas Tarandi kirjutisele, et "Vabariigi Presidendi valimise seadus" ja "Riigikogu kodu- ja töökorra seadus" ei võimalda kandidaatide debatti ega nende küsitlemist täiskogu istungil.

Diivani juhtkirjaniku keeles:

Köögi gravitatsioonijõud, nagu kõik kindlasti teavad ka ilma igasugu teadusliku tõestuseta, on veel kordi tugevam kui kõikidel teistel K- või ükskõik mis muu tähega algavatel kohtadel. (Peatoimetaja Silvia Pärmann «Diivanis», september 2011)

Eesti keeles: Köök meelitab enam kui ükski muu koht.

Kord koduni…

2011-08-31T19:30:00.000+03:00

Suvi 2011 on sattunud naasmiste tähe alla. Need naasmised ei kuulu päris anded-koju-sarja, kuid ikkagi… Tagasi tuli Neeme Järvi, tuli tagasi mitte postkommunistliku võimuladviku, vaid oma orkestri juurde, tähistades triumfi Randjärve—Jänese ja proletkulti üle avamänguga «1812». Laulukaare all nägime Kristi Tammiku kummardust eesti rahvale ja Emajõe-Athenas kätlesime pärast 35 aastat ootamist Vladimir-Georg Karassev-Orgusaart. Nad on olnud Eestiga ja elanud Eesti nimel ka välispaguluses.

Seejuures on Neeme Järvi (*1937) tagasitulek kõige erilisem — taastulemine pärast teist lahkumist. Põhjused — muusikute töö olmehädad ja võimuladviku rumalus — sarnanesid eelmise lahkumise ajenditega aastal 1980, ent erinesid ka. Viimati 2010 polnud isiklikke ja puuduliku loomevabaduse ajendeid.

Nagu öeldud, kõigil säilis Eestiga katkestamatu ühendus, igaüks hoidis seda oma moel. Sõltumata vahendist, olgu Baieri Ringhäälingu, BBC jts muusika- või Vabadusraadio sõnasaadete kaudu. Ja meie elasime üksteisele kummalgi pool raudripma kaasa. Nii on põhjusi tänuks küllaga, seda enam Tammiku «Öölaulu» moodi teadmises — et

"Igaühel on soov kord koduni jõuda…"

Vabadustunde õhtuajana said nad ENSV-s kraesse kriminaalsüüdistuse ja kandsid üle 10 aasta "kodumaa reetja"* häbimärki, mis tänaseks on vahetatud rahvaliku tunnustuse ja mõnel juhul ka EV teenetemärgi vastu.

Esikohal on mul olnud siiski kogu aeg Eesti

Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar
Prantsuse TV-sFrance-2, 16. V 1989

— ei väsinud kordamast Vladimir-Georg Karassev-Orgussaar (*1931, VGKO) ja ta lisas, et tuli tutvuma tänapäeva eestlase palgega. Reisil saatis teda luuletajast poeg Tarah. Muuseas kohtus VGKO Tartus saalitäie fännide ja Tallinnas H Toomas Ilvesega, "kes oli kunagi mu kolleeg, pärast mõnda aega ülemus". Eestisse ei lastud VGKO-d aga veel oma õige nime all, nagu ei tunnistatud ka tal olevat nn Jaaksoni passi, selmet sunniti sissepääsu nimel leppima veneaegse nimega, mis kinnitab ENSV-liku bürokraatia jätkusuutlikkust EV-s. Katkendeid VGKO reisiaegseist usutlusist:

Ma arvan, et bürokraatiat on siiski veel, isegi minu reisuga seoses. Ei suudetud selgeks teha, mis kodakondsuses ma olen. Isegi Valgetähe [teenetemärk] anti mulle kui väliseestlasele. [---] Praegu me tuleme Prantsusmaa saatkonnast — Prantsuse Revolutsiooni aastapäeva puhul on seal pidu — ja äkki keegi võtab mul käest kinni — see on [Jüri] Arrak — ja räägib mulle minust, missugust rolli mina olen mänginud tema elus. Ma pole kunagi mõelnud selle võimaluse peale. Või Tartus oli veel üllatavam, et peaaegu kõik inimesed, kes mängisid «Lindpriides», leidsid mingisugused tervitussõnad, mis olid üllatuseks ja suuremaks rõõmuks.
Vt VGKO intervjuud TK-le raadiosaates «Tallinn—Pariis—Tallinn» (ERR-1 12. augustil), millest 17'30" on veebisalves ja kuuldav saate algul)

Oma paguaja panuse kohta ütles VGKO:

Ma arvan, et kõige olulisem oli minu [Raadio] Vaba Euroopa seeria «Mõtisklusi ja tähelepanekuid», sest isegi nüüd Eestis tuli mitu ja mitu inimest mulle rääkima, et ma olen aidanud neil vormida nende maailmavaadet. Mul oli [filmilinastuse ajal Tartus] palju liigutavaid kokkupuuteid inimestega, keda ma ei tundnud, kuid kes olid näinud minu filme või kuulanud mu saateid. [---]
RH: Kas oskate sõnastada, mille nimel te olete tänini elanud?
See on laiem küsimus, aga labaselt öeldes – elanud olen selleks, et rahuldada oma uudishimu.
Vt VGKO intervjuud RH-le 29. juuni Postimehes

Kristi Tammik (*1941) on külastanud Eestit pärast äraolekut 1975-1993 korduvalt. Nüüd kõlas noortelaulupeol tema «Öölaul» (muusika Raivo Tammik, sõnad Kristi Tammik, seade Erki Pehk) unemliku priiuse sädemeist pimeduses…

Kristi Tammik: Tänane tunne äratab aja, mil see lugu sündis. Sel ajal oli võimalik vaid unistada piiride avamisest. Muusika ja sõnad olid need, kuhu sai oma unistused sisse punuda. Kõik see tuleb lugu kuulates meelde.
Vt Kristi Tammiku intervjuud 3. juuli PM-Online'is

* Anastatud Eestist "välismaale põgenemine" ja/või "välismaalt NSV Liitu tagasipöördumisest keeldumine" ja/või "välisriigi abistamine NSV Liidu vastu suunatud vaenulikus tegevuses" olid siin 1940… 1991 kehtinud sovetliku karistusõiguse kohaselt kõik ühtviisi "eriti ohtlikud riiklikud kuriteod", mida nt ENSV KrK §62 sõnastas lühidalt "kodumaa reetmisena" (vk: izmena rodine— vastavad sätted VNFSV KrK-s §58-1a/§64 jm kehtisid aastail 1929-1995); põgenikust "reeturi" karistusmäär algas 10a vabaduskaotusest ja võis lõppeda surmanuhtlusega. Järvit süüdistati reeturluses ainult propagandistlikult ja mitte kriminaalselt, nagu Tammikut ja Karassevit.

Raske elu ja kerglane tegelikkus

2011-08-27T22:28:00.000+03:00

Eesti ajakirjandus soovib mõjutada tegelikkust? — Muidugi. Kuid mida ta ilmselt ei suuda, see on tegelikkuse loomine.

Edgar Savisaar manas partei XIII kongressil peavoolu-ajakirjandust:

«Reformierakonna kontrollitaval üleriigilisel meedial on õnnestunud hakata looma kaht tegelikkust: tegeliku elu kõrvale veel ajakirjanduslikku tegelikkust — libategelikkust, mis just nagu oleks päris elu.»

Tõstatatud süüdistuse tõepärasusest enam saab hämmastada vaid ajakirjandusele tehtud kummardus. Savisaarele paistab, niisiis, igasugu tegelikkuse, nii päris- kui libaelu loojana praegu valitsusliitu juhtiv partei. Kui see pole lapsus linguae, siis peab Savisaar küll jumaldama Reformierakonda ühes talle kuuletuva massimeediaga. Mis Savisaare mainitud libategelikkusse, päriselu ajakirjanduslikku peegelpilti puutub, siis ka summa summarum ei saa see olla enamat kui subjektiivne — kõigest looduse ja elunähtuste varjuks jääda. Ainult Jumal üksi võiks luua objektiivset tegelikkust. Ja kes üldse praeguse eesti ajakirjandusega rahul on? Meediakriitiline rahulolematus süveneb ka üle ilma.

Liba tähendus on liitsõnades EKSS-i järgi: vale‑, võlts‑. Eraldi sõnana: kallakas, veerjas; ka kerglane, edvistav… Selgitusena selle teise, libategelikkuse kohta märkis Savisaar, et maad võtavad eesti ajakirjanduse roosavõitu liialdused: «valitsevast heaolust», «rahva jõukuse kasvust», mis «Euroopa hoogsaima majanduskasvu» raames ja tänu Eestis kehtivaile «reformierakondlikele» majandusseadustele ja demokraatiale viivat kõiki «särava tuleviku» ja «Euroopa 5 rikkaima riigi» poole…

«Ajakirjanduslik libategelikkus on nakkav ja kleebib end inimestele külge ning paneb nägema seda, mida sisendatakse.» (Vt Edgar Savisaar: Libategelikkuse probleem on Keskerakond — Keskerakond.EE uudised)

Muidugi võiks alati elutõeluse peegeldamisel—kirjeldamisel—kajastamisel püüelda ideaali ehk objektiivsuse poole, paraku on tänased ajakirjanikud enamasti selle võimatuks tunnistanud. Halvemal juhul on isegi näiva tõepärasuse taotlusest loobutud, koguni valetatud, ja ses valguses on Savisaarel tuline õigus. Sovetiajal oli selle tulemuseks kompartei poolt võimumeetmetega peale surutud näivtõelus, mida võiks nimetada superreaalsuseks. Savisaare käsitlus libategelikkusest kaldub subjektiivsete illusioonide, (vaba)tahtlikult kujuteldava olukorra, simulaakrumite valdkonda.

Superrreaalsus oli sõnavabadusega täiesti ühitamatu ega saanud toimida ilma totalitarismi, ainuvalitseva ideoloogia, agitpropi ja topeltmoraalita. Kui meediamonopoli piire komapartei huvides valvanud KGB ja Glavlit taandusid, võitis paratamatult sõnavabadus ning selle jätkuvat olemasolu kinnitab nii Savisaare sõnavõtt kui ka selle kajastused ülemaalises meedias. Iseasi on ajakirjanduse kvaliteeti rikkuvad kolletumine, peavoolu lamestumine jmt eesti massimeediale omased häirivad suundumused. Üheks häirivaks teguriks on sh kindlasti sovetinostalgia, mis muidu on kuulunud Keskerakonna mängukavva. Keskerakond on samas kahtlemata tugevaima parteimeediaga erakond Eestis, kes on nõnda omasoodu ka ise postkommunistlikke meediasuundumusi määranud. Mis seletab ka, miks (manipuleeritav) ajakirjandus Savisaarele nii meeldib. Kuid see võltstõelus, mis Edgar Savisaart häirib, on midagi muud. See ei levi me ajju mitte Kesknädala veergudelt või Tallinna TV eetrist. Savisaare defineeritud libategelikkus on selgete piiridega: see algas Eestis täpselt 5 aasta eest ja kalkuleeritud sihiga tõrjuda võimu juurest eemale Rahvaliitu ja Keskerakonda.

«... Ilves sai presidendiks tänu libategelikkusele (…) Nii nagu oli 2006. aastal Arnold Rüütli mustamine vajalik [Toomas] Ilvese valimiseks, oli libategelikkus ka "kirikuraha skandaal".»

Mida parteiliider mõtleb mustamise ja kirikuraha all, pole raske aimata — neiks libasündmusiks on ta enda rahamangumine Kremlilt, Arnold Rüütli süü Johannes Hindi represseerimisel, valevandumine süümevannet andes, Kadriorgia jms. Need väited meediamanipulatsioonist on olnud algusest peale tühised ja põrkuvad tagasi ütleja enda vastu, tehes temast taas autoritarismi, vene- ja sovetimeelsuse elava näite.

Vaba ajakirjanduse umbusk selle mehe suhtes on mõistetav: mitte ükski kohalik poliitik ei ohusta teda rohkem kui Edgar Savisaar.

Hirvepark XXV

2011-08-24T05:21:00.001+03:00

Molotov—Ribbentropi pakti aastapäeval toimus Tallinna Hirvepargis tavapärane kõnekoosolek, mille eestvedaja viimastel aastatel on olnud Jüri Liim, kes oli ka seekordne eeskõneleja. Tänavu pidas huvitava kõne Jüri Adams, kes hoiatas Ida-Euroopas leviva poliitilise määndumise ohu eest. Samuti Indrek Tarand, kes retoorilises laadis kaitses presidendivalimist otse rahva poolt ja meenutas, et ka Toomas H Ilves on esinenud Hirvepargis just siis, kui kandideeris presidendiks. Indrek Tarand mainis muuseas Jüri Kukke, kes tema sõnul olnuks tõenäoliselt Hirvepargi veteranide seas. Veel kõnelesid Andres Herkel, Juku-Kalle Raid, Tarmo Kruusimäe ja Trivimi Velliste; kahe esimese kõnekatkeid võib kuulata Päevakaja reportaažis (Kai Vare, ER 23. VIII 2011 — mp3) ning hästi välja tulnud pilte vaadata Õhtulehe fotogaleriis pealkirja all «Hirvepargis meenutati kuulsat miitingut».

Katkendeid Indrek Tarandi Hirvepargi-kõnest 23. VIII 2011

Mis pagana ID-kaart?!

2011-08-05T13:03:00.016+03:00

Mitu eesti meediumi kuulutas, et kuigi ID-kaart on varsti 10 aastat ainus kohustuslik isikut tõendav dokument, rikub 180 tuhat inimest — PM—ERR—ÕL—TTV järgi — seadust ega ole seda endale taotlenud. Kas rahva suhtumist nii ägedalt halvaks panev toon on asjakohane?

Juba sissejuhatuses selgitagem 2 olulisemat punkti:

et nn ID-kaart ei ole kohustuslik ja…
et nn peavoolu ajakirjandus käitus mõtlematu propagandaruuporina.

Kusjuures pole selge, kas ajakirjandus tahtis siin avalikku arvamust manipuleerida või osutus ise manipuleerituks.

Kehva ajakirjanduse näide. Alustame mõtteveast. Skandaali lansseerinud Postimees võttis alusetult negatiivse tooni. Tema valitud seadusejüngri vaatenurgast peaks seis olema sootuks oivaline: 10 aasta eest, kui ID-kaart alles sai kohustuslikuks, oli seaduserikkujaid ju ligemale 100%, nüüd on neid jäänud kõigest 17%. Ka kiipkaarti propageeriva portaali WWW.ID.EE andmed võiks innustada, nende väitel on Eestis aktiivseid ID-kaarte 1 163 917, niisiis veel rohkem kui täna ja eile ajakirjanduses väidetud. Inimeste kiipkaartidega varustamise tempo on olnud lausa meeletu — üle 100 tuhande aastas.

Mis ID-kaart?! Postimehe kirjutises on isikutunnistus võrdustatud ID-kaardiga. Paraku eksitavalt. Loo lõpus on toodud viide Isikut tõendavate dokumentide seadusele, kus osundatakse, et inimesel

… peab olema kehtiv isikutunnistus.

Kehtiv isikutunnistus saab seaduse järgi olla aga samahästi digitaalne kui analoogne. Teisisõnu ei ole isikutunnistuseks seduse järgi üksnes ID-kaardid. Ja veelgi enam:

Eestis kehtivad seadused ID-kaarti ei tunne

Ebaseaduslik ID-kaart. Pange tähele: sellise kaardi kohta ei ole parlament Eestis vastu võtnud ühtki seadust! On olemas vaid valitsuse ja ministrite kehtestatud määrused, kus ID-kaardist saab mingit aimu, aga mitte enamat.

Näiteks Sertifitseerimise registri põhimääruse järgi 'isikutunnistus' = ID-kaart.
Ja Tervise infosüsteemi põhimääruse järgi on ID-kaart lihtsalt üks 'turvalise autentimisvahendi' näide.

Nii saab kindlal meelel ja ilukõneliselt öelda, et ID-kaart ei ole ega saagi olla kohustuslik, kuna selle kohta seadus puudub. Kas nn peavoolumeedia enne seda, kui kuuendiku rahvast seaduserikkujaks tembeldas, ikka uuris seadust? Ei, seda tema küll ei teinud.

Juriidiline ignorants. Ka Postimehe väljavõte isikut tõendavate dokumentide seadusest on vananenud:

«§5. Eesti kodaniku dokumendikohustus
Eestis püsivalt viibival (elaval) Eesti kodanikul peab olema isikutunnistus.

Isikutunnistust ei pea olema käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alla 15-aastasel Eesti kodanikul.

§6. Eestis püsivalt ~~viibiva~~ välismaalase dokumendikohustus
~~Eestis kehtiva elamisloa või elamisõiguse alusel püsivalt viibival (elaval) välismaalasel peab olema isikutunnistus~~.» Vt Hanneli Rudi, Iga kuues Eesti kodanik rikub seadust. Pm, 4. VIII 2011.

Viimase sätte tegelik tekst erineb reporter Rudi ja PM-i väärosundusest ning ütleb kehtivas redaktsioonis nii:

«§6. Eestis püsivalt elava välismaalase dokumendikohustus
Eestis kehtiva elamisõiguse alusel püsivalt elaval EL-i kodanikul peab olema isikutunnistus.

Eestis kehtiva elamisloa või elamisõiguse alusel püsivalt elaval kolmanda riigi kodanikul peab olema elamisloakaart.

Käesoleva paragrahvi lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse pärast Eestis elava välismaalase sünni registreerimist.»
Vt kogu seadust sõnastuses, mis kehtib praegu, augustis 2011, veebiaadressil https://www.riigiteataja.ee/akt/109122010014

Kokkuvõttes — kui inimesel on olemas mingi kehtiv isikut tõendav dokument, ei saa seda ametnike suva kohaselt kuulutada vähem kohustuslikuks, võrreldes muude isikut tõendavate dokumentidega. Isikut tõendava dokumendi mõne liigi — nt tunniskaardi — eelistamine teistele — nt passile — läheks vastuollu ka Põhiseadusega, mille §13 lg2 ütleb:

«Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest.»

Rahvas pole rahul. Postimehe lugejate veebikommentaarid peegeldavad rahulolematust kiipkaardi pealesurumise poliitikaga. Põhjused ulatuvad majanduslikest vandenõu-kahtlustuseni.

Vabas ühiskonnas peaks kodakondsust tõendav dokument olema selline, mida riik ei saaks jälitada, aga ID-kaart on paraku samaväärne GPS-seadmega, mis jätab inimesest jälgi praktiliselt igal sammul, arvab üks lugeja. Teine osutab projekti äriküljele väitega, et kogu see nn kohustuslik "seadus" on tehtud vaid pankade huvides. Sertifitseerimiskeskus (SK) kuulub pankadele, ID-kaartide trükimasin on ühe Rootsi panga keldris, sertifikaatide eest maksab Eesti riik SK-le iga aasta kenakese summa jne. Kolmas ironiseerib: vaja heidutusvangistusega karistada tänamatuid, kes ei saa aru, et inimene on süsteemi jaoks, mitte vastupidi.

Kuna nii passid kui ID-kaardid on riigi (valitsuse) omand, siis peetakse tasu selle eest ebaõiglaseks. Miks taotlejal tuleb kiipkaardi eest välja käia isiklikku raha? Riigilõivu suurus on 6,39€ kuni 40€. Maksisumma nõutakse, kui taotleda tunniskaarti koos rahvusvahelise reisidokumendi, so passiga. Veel arvamusi:

Tehtagu kaart riigilõivu-vabaks ja võib näha imesid: inimesed hakkavad neid kaarte soetama massiliselt!

Kui valitsus ja seadusandjad arvavad heaks muuta midagi kohustuslikuks, siis peab kohustuse täitmist võimaldama tasuta, nagu põhihariduse ja kaitseväe- või asendusteenistuse puhul. Kelletki ei saa nõuda kulutusi, milleks tal reaalset vajadust pole ja seda enam, kui raha ei jätku.

Vene ajal oli Eestis N Liidu pass kohustulik ja võõrvõimud jagasid seda tasuta. Ainult passipildid tuli oma raha eest teha, mis maksis kopikaid. Ja pass tuli võtta 16- ning vahetada 25- ja 45-aastaselt. Nüüd iga 5 aasta takka ja see maksab kõva raha.

Hea oleks kui kaardikiip ka vastu peaks. Mul aastast 2002 peale 3 kaarti olnud ja ka järjekordse kaardi kiip on otsad andnud: umbes 400-500 pinni saab sisestada ja siis on asi surnud. Kui kiip on tuksis, tahavad võimud selle vahetamise eest täishinda — ei kavatsegi maksta! Tänaseni olen ilma kiibita hakkama saanud.

Euroopas pole sul ID-kaardiga teha muud kui vastu rinda taguda, et olen e-riigist e-eestlane.

Totter 'ID-kaart'. Tallinna ülikooli keeleteadur Nemvalts on sest saati, kui nn ID-kaart tuli käibele, soovitanud selle asemel kasutada palju paremat sõna 'tunniskaart' — vt Peep Nemvalts, Kas 'isikudunnistus' või 'tunniskaart'? Sirp, 2. VIII 2002; Peep Nemvalts, Eeteid 'uhmal' ja 'unarul'. Sirp, 7.IV 2011.

Aga miks siis kirjutada ID suurte tähtedega? — küsib Nemvalts — Kas leidub mõni isikudunnistus? Kui mitte kohustuslikkuse poolest, siis vähemalt keeleliselt sobinuks ID-kaart möödunud aasta [2001] viimases Eesti Ekspressis ilmunud artiklisse "Totrad eesti asjad 2001".

Täiendus 6. augustil. Eesti Meel sai oma meediakriitikale toetust ERR-i Aktuelle Kameralt, mis täna täheldas:

«Meedias on jäetud mulje, et umbes 180 tuhat kodanikku rikub ID-kaarti mitte omades seadust, kuid päris nii see siiski ei ole…» Vt 6. VIII 2011 kl 19 v 21-st saadet AK veebiküljel.

Sinimäed ja Vabadussõda, I

2011-07-28T09:47:00.008+03:00

Tõnis Siim mõtiskleb II vabadussõjast

SINIMÄED – SUVI 1944
Sinimägede lahingud, mis algasid Punaarmee suurpealetungiga 24. juulil 1944, tähendavad ka Narva langemise ja loovutamise lahinguid.

Kuna ajalugu kuulub võitjatele ja 1944. aasta vastupanu (n-ö II vabadussõda) lõppes eestlastele kaotaja poolele jäämisega ning rahvusliku katastroofiga —

ülisuured inimkaotused,
purustatud linnad,
hilisemad etnilise puhastuse tsoonid,
ümberrahvastamine jne

— on 1944. aasta vastupanu ametlik käsitus Eesti tänasest poliitilisest sõltuvusest tingituna üles ehitatud nii, et see ühilduks juhtivate lääneriikide sama asja ametlike käsitustega, ja mis peamine, et see oleks neile vastuvõetav. Võitjariikide ja eriti sõjajärgse Saksamaa arusaamade kohaselt kuuluvad meie Narva ja Sinimägede 1944. aasta lahingute kangelased paraku aga nn sõjapikendajate (kriegsverlängerer) põlastusväärsesse kategooriasse, kuna juba veebruariks 1944, kui algasid lahingud Narva jõe joonel, pidi sõja saatus igale terve mõistusega inimesele selge olema.

Eesti lähiajaloo võitjariikide huvidest ja neile meeldimise soovist lähtuv tendentslik interpreteerimine sarnaneb käidud tee moonutatud kujutamisele kaardil. See võib hävitada väikeriigi ja rahva laevakapteni kombel, kes eelistab kursi määratlemisel juhinduda eksitavast navigatsioonikaardist, kus karid on poliitiliselt sügavikeks korrigeeritud. Ülepingutatud soovist meeldida lääneriikidele ja sellest tingituna on Eesti valitsusvõimud käitunud Sinimägede kaitsjate suhtes kohati lausa skisofreeniliselt – lubanud küll korduvalt võrdsustada 1944. aasta kaitselahingutest osavõtnute staatust 1918.-1920. aasta Vabadussõja veteranide omaga, kuid seda söandavad nad teha alles siis, kui kunagised leegionärid on juba teise ilma lahkunud.

Veelgi hullem – sõjaeelset järjepidevust ja Jüri Uluotsa kurssi jätkav preagune võimuladvik on EV järjepidevuse supi ise lurriks keetnud ega julge enam isegi Sinimägede lahingute iga-aastasele mälestus-kokkutulekule minna. Eesti võime on neil kokkutulekuil pikki aastaid esindanud vaid kohalik omavalitsus, st vallavanem. Kas suvel 1944 oli Sinimägedes tegemist lahingutega Vaivara valla pärast?

Pehmelt öeldes veider näib ka võidusamba avamise lugu. Vältimaks Läti leegionäride probleemi kordumist Tallinnas nimetati algselt Vabadussambaks kavandatud mälestusmärk ümber 1918.-1920. aasta Vabadussõja Võidusambaks. Selline kavalus andis võimaluse 1944. aasta kaitselahingute veteranidele öelda, et nende organisatsioonil pole ristisamba juurde üldse asja, kuna sellega mälestatakse hoopis teise sõja kangelasi — ja üldse mitte abstraktse vabaduse eestvõitlejaid! Ka pronkssõduri kui okupatsioonisümboli viimine esimeses Vabadussõjas langenud kangelaste kalmistule ja selle ümbernimetamine neutraalseks sõjaväe-kalmistuks, selmet taastada seal endine memoriaal, iseloomustab eesti poliitikute skisofreenilist sundkäitumist – räägitakse ja lubatakse üht, aga tehakse kummati muud. Lihula samba häbiväärse kõrvaldamise lugu kuulub samasse, ajalookäsituse välispoliitilise koolutamise ürituste ritta. Kui riigilaeva juhtida kaardi järgi, kus veealuseid karisid poliitkorrektselt süvikuina kujutatakse, siis ei maksa imestada Eesti tänase kreenisoleku ega rahvastikukadude üle.

Mille nimel ja millistel kaalutlustel mindi 1944. aasta veebruaris kaitsesõtta, mida on nimetatud ka II vabadussõjaks?

Enne kui rääkida eestlaste poolt tagantjärele välja mõeldud 1944. aasta sõjalise vastupanu õigustuse Läänele vastuvõetavast versioonist, mille järgi —

eestlased võitlesid 1944. aastal sakslaste poolel valdavalt soovist hoida rinnet —
et 75 tuhat eestlast saaks põgeneda läände —
et eestlased saaks jätkata võitlust Eesti iseseisvuse eest ja kommunismi vastu välismaal…

… Siis pole see vähem eksitav vastaspoole versioonist, nn internatsi/antifašistlikust tõlgendusest, mille järgi 1944. aastal hoidsid eestlased Narva rinnet selleks, et Kloogal jm Eestis natsistlike surmalaagrite korstnad saaksid pikemalt suitseda. Seeasemel tuleks rääkida tegelikest motiividest, miks eestlased tollal, saksa vägede jaoks juba totaalse taganemise ja rinnete kokkuvarsemiste ajal, ikkagi asusid Eesti riigipiiride kaitsele ning millele nad ennastohverdavalt võideldes lootsid.

Mõtiskluste järgmine osa

Sinimäed ja Vabadussõda, II

2011-07-26T06:36:00.015+03:00

Tõnis Siim: II vabadussõja mõtiskluse jätk

Rahvuslaste 1944. aasta lootused ja poliitika olid rajatud stsenaariumile, mille järgi sõda lõpeb ruttu, saabub vaherahu ja seejärel liitlaste USA ja Inglismaa päästev sekkumine Eesti iseseisvuse taastamiseks.

Kriitilisel hetkel, kui vaenlane 2. veebruariks 1944 oli jõudnud Narva jõeni, jäädi vastupanu organiseerimisel omaenda sõjaeelse propagandistliku ajalookäsituse vangi. Propaganda vaimus tulenes võit Vabadussõjas Eesti sõjamasina paratamatust üleolekust ja muidugi mitte juhuslikult. Võitu Vabadussõjas aga polnud. See lõppes ju kahepoolse rahulepinguga. Põhjust võidurõõmuks oli küll nn Landesveeri sõjas. Juhuslik oli edu Vabadussõjas Venemaa vastu, kuna Vene impeerium jäi püsima ning juba pool aastat pärast Tartu rahu sõlmimist vabanesid Lev Trotski juhitud punaväed mitmel pool sõjategevusest ja vabanenud väekoondised võinuks okupeerida Eesti mõne nädalaga, kui aga õigel ajal — 20. veebruaril 1920 — poleks rahu sõlmitud.

Kahetsusväärselt hakati rahuajal sisepoliitilise konsolideerimise ja teistel sisepoliitilistel põhjustel käsitama võitu Vabadussõjas eesti meeste kangelaslikkusest tingitud paratamatusena ja mitte juhuslikkusena, nagu see tegelikult oli. Kaitsepoliitikas välistati igasugune alternatiivne kaitseplaan peale militaarse — võiduka Vabadussõja võiduka kordamise!

Kui Venemaaga sõdimine taas käes, nagu juhtus aastal 1944, osutus Eesti tragöödia üheks põhjustajaks omakorda see sõjaeelse propagandistliku ajalookäsituse osa, mis seostus Eesti Briti-orientatsiooniga. Inglismaa kui eestlaste parima sõbra omakasupüüdmatult suur abi Vabadussõjas oli niivõrd üle võimendatud, et see ei saanud — kui häda käes ja olukord nõuab — ära jääda ka kujutletud tulevikus. Kuigi oli selge, et liitlasriikide huvi Venemaa ääremaa iseseisvumise vastu oli väiksem kui Venemaa säilitamise vastu neile poliitiliselt vastuvõetaval kujul. Kuid sõjaeelne luul oli rahvuslaste teadvuses sedavõrd tugevasti kinnistunud, et anglo-ameerika päästva sekkumise ootust ei kõigutanud ka liitlaste lennukite osavõtt Eesti linnade terroripommitamisest märtsis 1944 — kättemaksuks eestlaste kangelaslikule võitlusele veebruaris 1944, sest see ennastsalgav võitlus osutus kaalukeeleks venelaste edasiliikumise peatamisel.

Kui jõuame hoida vaenlast sõja lõpuni piiride taga või vähemalt suuremat osa Eestist, osutub Eesti iseseisvuse taastamine liitlaste abiga hiljem lihtsamaks — niisuguste kaalutlustega kutsusid Jüri Uluots ja teised rahvuslased veebruaris 1944 eesti mehi piiride kaitsele – II vabadussõtta. Kui mitte just sõja lõpp, siis vähemalt vaherahu kehtestamine ja järgnev liitlaste sekkumine Balti riikide iseseisvuse taastamiseks, näisid rahvuslastele tollal olevat lähikuude küsimus.

Kaks kuud enne lahingute algust Narva jõe joonel 2. veebruaril 1944 aset leidnud liitlaste Teherani konverentsil 1. XII 1943 olid juba sobitatud reeturlikud salakokkulepped Balti riikide loovutamiseks Stalini-Venemaale. Nende olemasolu oli tänu III riigi salaluurele üsna peatselt avalik saladus, millest kirjutasid ka tollased ajalehed. Jüri Uluots ning rahvuslased ei uskunud, vaid pidasid seda sakslaste propagandavaleks, sest muu ei mahtunud nende tõekspidamisse, kus domineeris iseenda poolt rahva südamesse istutatud vankumatu veene liitlaste appitulekust ja naiivne usk Atlandi Harta lubadustesse.

Millised siis on need Sinimägede võitluste tõlgendused, mis Läänele on vastuvõetavad?

Kahe aasta eest, juulis 2009, mil möödus 65 aastat Narva langemisest ja lahingute algusest Sinimägedes, astusid sõjameeste kokkutulekul oma tõe ja õiguse nimel üles korraga 2 vaenutsevat poolt, just nagu 65 aastat tagasi. Mäe tipus pidasid kõnesid ja mälestasid oma langenuid eestlased, kes kõnelesid Eesti riigi ja rahva püsimajäämiseks peetud võitlustest, ja orus, teispool teed pidasid samal ajal vastumiitingut võimsate valjuhääldajatega varustatud vastaspoole esindajad – 1944. aasta sõja võitjate järeltulijad — nn internatsi/antifašistlike organisatsioonide esindajad. Mäe jalamil vene keeles peetud kõnede võimendus oli miitingu alguses sedavõrd võimas, et häiris mäe tipus peetud kõnelejaid ja miitingust osavõtjaid.

Huvitav on seejuures asjaolu, et nii sõjas kaotajapoolele jäänud eestlased, kes pidasid oma kõnesid Grenaderimäe tipus, kui ka võitjate—okupantide järeltulijad ja nende oraatorid orus, kes olid end teatraalselt riietanud koonduslaagrite vangide triibulistesse kostüümidesse, vältisid oma kõnedes tõde sellest, millistel kaalutlustel vaenupooled 1944. aasta suvel tegelikult võitlesid. Tollaste võitluste õigustuseks pidasid nad otstarbekamaks kasutada sõjajärgset, võitjariikidele vastuvõetavat ja kanoniseeritud versiooni. Narva rindel ja Sinimägedes aset leidnud tapatalgute õigustuse ülesehitus oli seejuures suisa modernistlik: nad ei kasutanud kordagi vanu, sovetiaegseid märksõnu Nõukogude korra taastamisest, sotsialismi ülesehitamisest, Nõukogude vägedest kui ENSV vabastajatest jms, vaid olid oma sõnumi üles ehitanud ainult Läänes ja ennekõike USA-s kõlapinda leidvale fašismivangide ja koonduslaagrite vabastamise motiivile. Nende sõnum, mida nad valjuhäälselt esitasid, seisnes näpuga näitamises mäe tipu poole, kus nende määratluse järgi peavad oma kokkutulekut SS-lased, kes 1944. aastal võitlesid ja pidasid rinnet selle nimel, et surmalaagrid Kloogal ja mujal Eestis saaksid pikendada holokausti, hävitada juute ja kõiki teisi eri rahvusest antifašiste. Pealetungivad vene väed võitlesid aga selle eest, et need inimsusevastased kuriteod ei saaks takistamatult jätkuda. Vangiriietuses oraatorid lugesid ette USA ja paljude teiste lääneriikide antifašistlike organisatsioonide saadetud protestikirju, mis mõistsid hukka fašistide ja SS-laste kokkutuleku Eestis ja milles avaldati imestust selle üle, kuidas niisugune kokkutulek ühes Euroopa riigis üldse võimalik on. Seejuures skandeeriti iga natukese aja tagant mitu korda järjest vene keeles fraasi: "Fašism ei lähe läbi!" Ja näidati jällegi mäe tipu suunas, kus kõnesid pidasid eesti rahvuslased ja nende külalised.

Grenaderimäe tipus peetud eesti rahvuslaste kõned kasutasid peale tavaretoorika — mille järgi rahvas, kes ei võitle oma vabaduse eest, seda ei väärigi — ka hiljem paguluses välja mõeldud, Läänele vastuvõetavat versiooni: et 1944. aastal võideldi selle nimel, et 75 tuhat inimest saaks põgeneda Läände, et seal jätkata võitlust koos vabade rahvastega Eesti iseseisvuse ja vabaduse eest. Ei ühtki sõna sellest, et 1944. aasta vastupanu osutus mõttetuks tapatalguks, kus hukkus rohkem kui 100 tuhat inimest. Mõttetuks, kuna liitlased olid juba 2 kuud enne võitluste algust alatul moel loovutanud Balti riigid Teherani salakokkuleppega. Alatult, kuna lääneliitlased ei informeerinud sellest Balti riikide saadikuid Läänes. Just sellest tulenes Eesti ja Läti rahva II maailmasõja suur traagika.

Olgu peale, oletame, et siis võideldigi selleks, et võimalikult palju eestlasi, lätlasi, liivlasi või keda tahes pääseks põgenema, et jätkata võitlust Läänes, ja oletame, et see oleks ka õnnestunud, nõnda et üle mere oleks läinud mõnisada tuhat kõige elujõulisemat põliselanikku. Mäletame septembrit 1944, kui nad suurte põgenikevooridena teid ummistades ranniku suunas rühkisid, paljud kahjuks või õnneks ilma kohale jõudmata. Kas ei sarnaneks tänane Eesti sel juhul tervikuna rahvastikult Ida-Virumaale? Ja eestlaste pagulasmeelne, Läänele vastuvõetav, ent pigem häda- kui tõepärane versioon Sinimägede võitluspanusest jäänukski sel juhul vaid Läände ning oleks tänaseks juba unustuses, hääbunud koos variseva pagulaskonnaga. Praegusaja uut, majanduspõgenikest koosnevat ja vähe organiseerunud emigrantide ühiskonda see temaatika ei huvita.

Sinimäed ja Vabadussõda, III

2011-07-25T07:42:00.006+03:00

Tõnis Siim: II vabadussõja teemalise mõtiskluse jätk

Kuidas 1944. aasta lahingud Tannenbergi kaitseliinil kajastuvad tänapäeva maailmas

Rahvusvahelises telekanalis Viasat History, mille vaatajate arvu loetakse miljonitega, näidatakse perioodiliselt suurejoonelist 13-osalist digimeetoditega värviliseks muudetud, paljudest kroonika- ja dokfilmide lõikudest kokku pandud II maailmasõda käsitlevat ajaloofilmi pealkirjaga «II maailmasõda värvifilmil»

See dokumentaalsari kätkeb ilmselt parimaid kaadreid II maailmasõjast. Kasutatud on uusimat värvimistehnikat, mistõttu saab II maailmasõda näha teisiti kui eales varem. Maismaa satelliidiga kaardistamine ja kaasaegne graafika lubavad sõja ajalugu jutustades kasutada teavet, millele varem puudus ligipääs. Uute dokumentide ja fotode ilmumine on eriti viimase 5-10 aasta jooksul paljastanud üha enam saladusi. Murtud koodid ja värskelt avalikustatud ametlikud dokumendid kummalgi pool Atlandi ookeani avavad maailma suurima konflikti päris uuest küljest. (Tekst Viasati reklaamist)

Selle tõigafilmi 8. osa hõlmab 1943.-1944. aasta rindesündmusi ja näitab lühidalt idarinde kulgemist põhjast lõunasse. Põhjalõigus Leningradi all pole seda 3 aastat liigutatud, rinne on jäänud sügavale itta, nii et sedavõrd pika rindejoone kaitse käib väljakurnatud Saksamaale üle jõu, mistõttu ähvardab kottijäämise oht.

Filmis näidatakse 14. jaanuaril 1944 Leningradi piirkonnas alanud Punaarmee pealetungi ja rinde peatumist Narva jõe ääres, mille tulemusena taganevad väekoondised rohkem kui 200 tuhande võitlejaga jäävad lõpuks Kuramaal kotti. Rinde seiskamist Narva jõe joonel ja mujal, selmet seda viivitamata õgvendada, kommenteeritakse Hitleri järjekordse põikpäise otsusega, mis eirab sõjareegleid ja kindralite plaane õigel ajal ja õiges kohas taganeda. Samuti juhtus Stalingradis ja paljudes kohtades veel, kus füürer oli pidanud end kindralitest targemaks ega andnud luba õigel ajal taanduda.

Filmis ei tehta üldse juttu sõja seostest Eesti ja Läti rahvastega. Küll mainitakse samas lõigus, et Soome lükkas tagasi Venemaa ettepaneku sõlmimida vaherahu ja kapituleeruda, ning otsustas sõda jätkata. Siit tekib küsimus, kas eestlased Narva kaitsmise ja rinde seiskamisega ei teinud karuteenet mitte ainult endale, vaid ka teistele. Enestele seega, et said kättemaksuks oma linnade purukspommitamise ja suured inimkaotused. Ja liivlastele muuseas seega, et nad oma ajaloolisel asualal kaotasid Kuramaa lahinguväljadele jäänud kodud. Ja soomlastele, kes oleks juba aasta 1944 algul kapituleerudes säilitanud vahest Soome Karjala (kannasega) soomlaste asualana. Kuid rinde püsimajäämine Narva jõe joonel võimaldas soomlastel 1944. aasta alguses kapituleerumisest keelduda ja teha seda septembris 1944, tõenäoselt märksa raskemate tagajärgedega.

Sinimäed ja Vabadussõda, IV

2011-07-24T08:17:00.011+03:00

Tõnis Siim: II vabadussõja teemalise mõtiskluse lõpp (algus)

Õppetund tänapäevaks

Eesti jätkas taasiseseisvumise järel 1991. aastal oma kaitsepoliitika kujundamisega sealt, kus enne sõda pooleli jäädi – valmistumisega 1918.-1920. aasta Vabadussõja ning modifikatsioonina ka 1944. aasta sõja edukaks kordamiseks Venemaa vastu. Sellele lisandus uue komponendina veel nn pehmete julgeolekugarantiide doktriin, mille järgi leiti, et võimalikult paljude Eesti ettevõtete, põlismaade, -metsade ja -kodude müük ning üleminek välismaalaste omandisse hirmutab venelasi sedavõrd, et nad ei julge oma T-34 ja GAZ-AA-ga enam üle jõe tulla, sest teavad, et see maa ei kuulu mitte ainult kohalikele aborigeenidele, vaid ka ameeriklastele, inglastele, hiinlastele, hindudele, jaapanlastele, türklastele jt, kelle kõigiga peaks Venemaa hakkama sel juhul sõdima, mis käiks talle lihtsalt ülejõu.

Siinkohal võiks korrata meie hulgast lahkunud ajalooprofessori Sulev Vahtre üht lemmikütlust: et ajalugu on hea õpetaja, aga tal on sageli väga halvad õpilased.

Siiski tekkis Laulva revolutsiooni ajal tagasihoidlikul kujul ka väga eluterve arusaamine kaitsepoliitikast, mille järgi Eesti kaitsepoliitika üheks nurgakiviks pidi saama selle mittesõjaline osa — etnilise puhastuse järelmite ja ohualade Ida-Virumaal jm taasasustamine põlisrahvaga. Arvestati ka, et põlisasukate naas ja taassidumine oma maaga pole üksnes kaitsepoliitiline meede, vaid see parendab ka demograafilist seisu, sest maal on rahva loomulik juurdekasv oluliselt suurem, mida näitas sõjaeelse Eesti kogemus. Arvestati ka sellega, et kaasajal on põlisrahva saatust otsustavaks jõuteguriks muutunud ennekõike selle rahva olemasolu oma ajaloolisel asualal. Elanikkond on kaalukas tegur. Kui päriselanikke ikkagi pole, siis ei aita ka üksi dokument õigusliku järjepidevuse kohta ajaloolisi asualasid peremehele tagastada. Selle eluterve arusaama järgi jõuti anda mõnele piiriäärsele eesti talule väikest rahatoetust. Kuid siis visati see osa Eesti kaitsepoliitikast piltlikult öeldes prügikasti ja kogu Eesti kaitsepoliitiline ressurss ning prioriteet suunati peamise liitlase — USA — kriitikavabale toetamisele tema sõdades ja paraku ka sõjakuritegudes — arvestusega, et kui venelased hakkavad jällegi oma tankide ja autodega üle Narva jõe silla tulema, siis ameeriklased — vastutasuma neile osutatud sõjaliste teenete eest — tulevad meile kiiresti appi üle jõe kippuvaid venelasi tagasi lööma.

Kuna tegemist on vägagi absurdse kaitsepoliitilise arusaamaga, siis sellele vastukaaluks võiks kutsuda üles valmistuma hoopis teiseks minevikusõjaks, mis on 1918.-1920. ja 1944. aasta sõdadega identne kõige olulisemas aspektis — oma kordumatuses. See võiks olla permanentne valmistumine uuteks Ümera jõe lahinguiks, mis oleks suurusjärke odavam ettevõtmine ja võrratult tervislikum kui valmistumine 1944. aasta sõjaks. Pealegi oleks meie militaartrenn siis vastuvõetavam nii ida- kui läänepool, sest ajaloolaste uute interpretatsioonide kohaselt osales Ümera jõe lahingus ainult kümmekond sakslasest ristirüütlit. Nii oli see praktiliselt eestlaste lahing lätlaste—liivlastega. Valmistumine niisugusteks lahinguteks ei solvaks ühtki suurrahvast.

Käesolevat kirjutist on juba tabanud kriitika sealt, kust seda kõige vähem oodatud. Ühe rahvuslaste rühmituse teeneka liikme arvates oli eestlaste 1944. aasta vastupanu täiesti põhjendatud üritus, sest et sakslased oleksid kindlasti sõja võitnud, kuna imerelvad olid neil juba olemas. Need tuumapommid, mille USA heitis Jaapani linnadele, olla sakslastelt pihta pandud ja oleksid pidanud lõhkema hoopis Inglismaa ja Ameerika pinnal. Kahjuks ei anna imerelvadesse uskujad endale aru, et isegi, kui see luulu oleks reaalselt täide läinud ja tuumapommid oleksid tabanud Londonit või New Yorki, poleks see sõja käiku muutnud, vaid lisanud täiendavaid kannatusi ja sõjaõudu. Kuid ka eestlaste hulgas oli 1944. aastal, kui sakslaste sõjaline kaotus oli juba selgesti näha, rohkesti imerelva uskujaid, mis iga hetk pidi sõja käiku tooma kannapöörde. Kes viimse hetkeni uskusid sakslaste võitu ja kelle arusaam piirdus valikuga — kas võit koos Saksamaaga või surm Siberis — need kõik said väga ebameeldiva üllatuse osaliseks, kui 16. septembril 1944 saabus Hitleri käsk Eesti maha jätta. Nad võtsid seda raskelt ja valuliselt, kui ootamatut surmasõnumit. Sellise reageeringu näitlikustab tsitaat kindral Felix Steineri mälestustest vabadusvõitleja Sergei Soldatovi tõlkes teosest «Sinimägede taustal»

Hitleri peakorteris langetati 16. septembril lõpuks otsus saksa väed kiirelt Eestist ja Põhja-Lätist välja tõmmata ning juba samal päeval hakkasid sakslased oma väeosi evakueerima. Kindral Steiner meenutab, et ta kutsus raadiogrammiga oma staapi eesti vabatahtlike kindralinspektori Johannes Soodla ja Eesti Omakaitse peainspektori Arnold Sinka. Kuuldes taandumiskäsust, olla mõlemad eestlased muutunud surmkahvatuks. Sinka olla ütelnud: „Kas te taipate, kindral, mida te siin meile teatasite? Te tegite surmaotsuse eesti rahvale.“ Steiner vastanud: „Rahvas ei sure, kuni ta intelligents jääb ellu.“ Ja soovitas haritlased ja kõik, kes kaasa tahavad tulla, evakueerida maanteed mööda ja mere kaudu Saksamaa suunas.

Seda üritatigi mõne lähema päeva jooksul. Saksa vägede väljaviimine Eestist tähendas tegelikult armeegrupi „Nord“ jõudmist oma tegevuse lõpp-punkti – Kura kotti. Kui eesti rahvas oleks toiminud Steineri soovituste järgi ning kõigil oleks õnnestunud põgeneda, oleks täna meil kaks haihtumise suunas liikuvat kogukonda – hääbumisele oleks määratud nii Välis- kui Kodu-Eesti ühiskond.

Sotsiaaldemokraatia jäägu laiskvorstidele!

2011-06-28T15:58:00.005+03:00

Õpilasirveid poliitkorrektsuse üle

Kilde abiturientide ühiskonnaõpetuse riigieksamilt — neid on kogunud riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse peaspetsialist Hella Mõttus (PDF)

«Globaalne näljahäda algab siis, kui hiinlased hakkavad lusikaga sööma.»
«Maailma kaks kõige levinumat religiooni on budism ja kubism…»
«Tundub, et AIDS-i rünnak ei lõpe enne, kui inimesed lõpetavad vahekorras olemise.»
«Liberalism pakub lõputult vabadust ja võimalusi neile, kes oskavad seda ära kasutada ja on nõus õnne nimel vaeva nägema. Laiskvorstidele jäägu sotsiaaldemokraatia.»
«Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on igaühel õigus olla oma elu president, valitsus, kohus ühes isikus.»
«Riigikogu valimistel valib Riigikogu, Euroopa Parlamendi valimistel valib valitsus, kohalike omavalitsuste volikogud valib rahvas.»
«Korruptsioon on istungite vaheaegadel koridorides toimuvad salajased vestlused, mis tegelikult määravad ära istungite lõpptulemuse.»
«Eestlased on alati olnud töökad ja usinad… Isegi Nõukogude võimu ajal ei virisetud, vaid tehti nii nagu kästi…»
«Mul on pangaarvel 10 krooni. Selle eest ei saa ühtegi ühikut uut raha — mis ta nimi nüüd oligi?!»
«Koolis valimistatakse ette eesti keele kadumist.»

Lisa 2010. ja 2011. aasta õpitöödest vt 27. VI 2011 Postimees.EE-s

Juunipööre telemaastikul

2011-06-22T05:11:00.034+03:00

On märke, et rahvas pöördub ERR-i teletoodangust ära. Miks? Vahest seepärast, et telekavast ei õhku rahvus-TV väärilist ülevust, uhkust ja hoolivust. Eriti maotu on suvise kava sisustamine KGB-liku meelelahutusega. Ja nagu oleks sellest veel vähe — massiküüditamise LXX aastapäeva saateõhtute (ETV1+ETV2) summa kukkus välja rüve kui moraalioksendus.

Küüditatute mälestuspäeva õhtul 14. juunil rajas ETV1 pompöösse, ent silmnähtavalt odava küberreaalse memoriaali aeglaselt liikuvaist raudtee-liipritest (=10), millele kohale kuvati kommuvõimurite ja NKGB küüdiohvrite kaugusse kaduvad nimed (10000+)…
Samal ajal kiitis ETV2 rubriigis "Väärtuslikke ajastupeegeldusi a-test 1967-1980" eestlasist raudtee-ehitajaid Ida-Siberis ja nende kommunistlikku töösangarlust 1980. a valminud saatega «BAM 520km»!
Küüditatute nimede ekraniseerimine ETV1-s oli vaevu lõpule jõunud, kui äkki sadas kaela Standartenführer von Stirlitzi "kultussarja" reklaam (vt)…
Ka-ge-beelikku totalitarismi-unelmat kujutava sarja — «Seitseteist kevadist hetke» (17KH) — 2. jagu näidati sel õhtul, kui 70a eest loomavagunid juuniküüditatutega üle N Liidu piiri vurasid!
Sama sarja eelviimast, 11. jagu näidatakse omakorda päeval, kui 20a eest kuulutati välja Eesti iseseisvuse taastamine!

Adolf Hitler (Fritz Diez) 17KH-s

Mainitud reklaamis lubas sobivalt NKGB kõrilõikaja moodi häälega ETV teadustaja:

Legendaarne Max Otto von Stirlitzi tegelaskuju pani omal ajal harduma daame ja innukalt kaasa elama mehi. «Seitseteist kevadist hetke» kolmapäeviti kl 22 Eesti TV-s!

17KH — selle suve punaroim. Sari jõudis 8. juunil ETV põhikanali ekraanile ja sisustab me suve kuni augusti lõpuni. Milleks? Nii ühitab ETV tahes või tahtmata ajalooliselt oluliste aastate 1941 ja 1991 suvemälestusi (N)KGB heroiseerimisega. Kas selles väljendub ERR-i arusaam pluralismist? On selline massiroimarite ja nende ohvrite "lepitamine" (loe: küüditamine) ühe rahvusliku (?) telekava raamistikku mõeldudki irvituseks meie lähiajaloo üle? Või ei hooligi keegi riigieelarvelise telepäeva vaatajale jäävast üldmuljest? Saated korjuvad, kuhjuvad ja voogavad omasoodu, kavatsematult ja saatekava kui niisugune on jäetud saatuse (isevoolu) hooleks?

Võib ju väita, et TV-s ei töötagi kedagi, kes vaataks saadete ja programmide paiknemist üldrežissööri pilguga ——— et toimetused töötavadki üksteisest sõltumatult ——— ammugi ei tea ETV kumbki kanal, mis teine kavatseb –—— et ETV-2 pandi käima ilma vajaliku rahalise katteta ——— et nii ei saagi sest enamat kui sovetinostalgia kanal ——— nii täidetaksegi see propagandavalest tulvil toodanguga nõuguaja arhiividest ——— ja miks mitte vanu häid ja ilmatukuulsaid vene mängufilme korrata? ——— ega's paremad ole ka n-ö oma ajaloo-filmid nagu «2 päeva Viktor Kingissepa elust» (5. VI 2011 ETV-2)… Jne, jms.

Miks ERR peab KGB sarjade näitamisega tegema Venemaa riigi- ja varikanalite, Rossija, Kontinent-E ja Teleklubi tööd. Ja kui tõesti tunnetate vajadust — Jumal hoidku! — mitte kaasa aidata, vaid nendega publiku pärast konkureerida, siis… Kas 17KH koht peab olema ETV põhikanalil? Ka soomlased näitasid 17KH-d mullu, aga seda mitte YLE-1, vaid YLE-Teema saatekavas. Vägisi kipub tekkima kahtlus, et sotsialismileeri filmide kultusrubriigi munemine ETV-2 kanalisse, alustades Poola RV telesarjast «Neli tankisti ja koer» jaanuaris 2011, oli ühtlasi üldsuse vastupanuvõimet kompiv eelproov enne punafilmide kolimist riigi-TV põhikanalile. See on ETV-1 pööramine N(SV)ostalgilisest meelelahutusest eheda sovetimeelsuse poole.

Igal juhul on enam kui kindel, kes on 17KH taas-maaletoojad. Need ei ole mitte sinisilmsed noored, vaid Tallinna kopitanud telemaja sovetiaegne kaader. Eks võiks eestimeelsenagi püüda aru saada ERR-i juhtkonna kõlbelisest paadumusest — ei ole midagi parata — seal on kriminaalseid (nagu Jõesaar) ning vene teabe—tõmbeväljas elavaid (Tomberg) isikuid, kel pealegi vere- ja/või võimusugulust gebistide ning nende eripropagandaga (Tammerk—Treufeldt)… Me mõistame teid, aga… Ehk võiks ikka vähe viisakam olla teiste, endast puhtama taustaga inimeste vastu!? Pidage rahvast, publikust niigi palju lugu kui endast! Hei, see tuleks ju teile kasuks: teie hiigelpalgad võivad muidu ohtu sattuda! Mis siis, kui ERR-i kanalite vaadatavus ja maine känguvad edasi. Nii jätkates ei saa ju välistada, et lähitulevikus ETV osatähtsus telemaastikul kukub kümnendikust allapoole. Kuidas seesuguses (5… 10%-se publikusegmendiga) väljavaates riigieelarve rahaeraldisi, so rahva kukil elamist õigustada?

Eesti TV järsk langus. Riigieelarvelise ringlevi süümetus ja peataolek ei saa head vilja kanda. Delfi uudisteportaal avalikustas hiljuti tõiga, et ETV-d vaadati juuni alguses isegi vähem kui idanaabri poolt Eesti teleturule suunatud venekeelset surrogaat-telekanalit PBK (Delfi.EE 19. VI 2011). Ükskõik kuis Hanno Tomberg ERR-i juhatusest neid tulemusi ei alavääristaks, pole siiski kõne all arvamus- ega päeviku-uuring, vaid karm tõde ja selle taga on tundetu riistvara.

Tegemist on nimelt telemõõdiku 1.-15. juuni näitude kokkuvõttega TV-kanalite vaatamisaja osakaalust kanalite kaupa. Märkigem, et siinsed muulased vaatavad telerit päevas mõnevõrra (25%) kauem kui kombeks põlisrahval, ent allpool on vaetud kõigi kontroll-televaatajate summeeritud eelistust. Andmed on saadud otse TNS Emori telemõõdikutelt, mis on paigaldatud üle Eesti rohkem 600 televaataja juurde 275 kodusse ja mis näitavad sekundi täpsusega, millal ja mis kanalil või kas teler üldse mängib. Need mõõdikuga varustatud vaatajad moodustavad Eesti demograafilise mudeli, mis vastab eestlaste, pealinlaste, muulaste, noorte jne proportsioonile elanikkonnas.

Emori tänavu mais valminud telepubliku-uuringu järgi oli ETV-1 vaadatavus seni Kanal-2 (K-2) järel II kohal, kuid juunikuu esimesel poolel langes tervelt 2 kohta allapoole ja maandus IV kohale Viasati eestikeelse TV-3 ja venekeelse PBK järele.

Eri kanalite osa (%) Eesti publiku ajakavas 5 kuu keskmise ja juuni alguse näitajaga (TNS Emor/Delfi)

Viimase paari aasta jooksul oli ETV-1 telepubliku ajakavas üldiselt 14% ja 20% vahemikus, kusjuures vaadatavuse mullune näitaja oli keskmiselt 15% (vrd PBK 11%-ga); erandlikult vilets oli ETV-1 vaadatavus vaid mullu juulis—augustis, vastavalt 12,5% ja 11%. Mullu juunis oli ETV-1 osatähtsus 16% (PBK 10,5%) ja so selgelt üle praegusest juunist ehk täpsemalt — käesoleva kuu esimesest poolest. Ja mis peamine — ETV osatähtsus Eesti keskmise televaataja igapäevases ajakavas pole seni, enne tänavuste näitajate juunipööret PBK-le veel alla vandunud. Probleemi ei ole mõtet veeretada seejuures venelaste PBK-le, mis püsib stabiilselt oma nišis. See on sootuks teine lugu:

Me oleme ETV drastilise allakäigu ja (moraalse) pankroti poole veeremise tunnistajad. Seda kinnitab meile Eesti riigieelarvelise põhikanali kolisev langus nii menukuse kui vaatamisaja osas (eri näitajate võrdluses -37% kuni -41%)

Telepubliku ülevaade kuni maini 2011 (TNS Emor)

Eesti TV-2 osa vaatamisajas on jäänud tänavu 1,5% ja 3% vahele, mis jääb kindlalt alla 3 tähtsama Venemaa TV- (PK, RTR, NTV+) või nende sõsarkanalite näitajaist Eestis. Objektiivselt ETV-2 enda olemasolu veel õigustanud ei ole, on seni pigem rahvustelevisiooni demoraliseerinud, andes vaevalt tulevikulootust.

Uurimine uurimise pärast?

2011-06-17T16:07:00.020+03:00

Andres Raid kommunismiroimade müüdist

Riigikogu liige Urmas Reinsalu tegi taas tänuväärse ettepaneku — Hävitatute mälestus kohustab looma kommunismikuritegude uurimiskomisjoni (Delfi.EE, 14. VI 2011)

Fakt on see, et see teema ei saa ilmselt kunagi otsa ja meie tingimustes peaks olema iga inimene ja tema saatus tähtis. Tõsi — ajaloolised isikud ja minevikus elanud inimesed on meile vähemalt retoorikas tähtsamad kui elavad, kuid olgu see maitseküsimus.

Kunagi rääkisin neil teemadel Lennart Merega ja ta oli alljärgnevaga nõus, kuid möönis samas, et rahvas armastab pigem ähmaseid müüte ja talle seda õigust keelata ei saa. Milles antud juhul asi?

Kommunismi on korduvalt hukka mõistetud ja suure ägedusega, andmata endale täpselt aru selle kohta, et hukka on mõistetud nähtust, mida kunagi kuskil olnud ei ole. Samuti pole ükski -ism, kommunism sh, kunagi kuskil ühtegi kuritegu sooritanud. Sellega on hakkama saanud ikka inimesed ehk subjektid, kel kõigil on nägu, nimi ja ka allkiri.

Loogiline ja vettpidav oleks teaduslik lähenemine — teadlased annavad teaduslikult hinnangu kommunismi kui sellise teoreetilisele baasile ja ilmselt selguks selles selle inimvaenulik olemus või mingi utoopia, seejärel antaks hinnang selle teooria alusel toimetatud sotsiaalsele praktikale ja loomulikult vääriksid hinnangut mingil viisil seda sotsiaalset praktikat elluviinud ja -toimetanud isikud.

Urmas Reinsalu üleskutse on hea, kuid see lahutab otsekohe uurimisprotsessist seda kuritegelikku praktikat elluviinud isikud ja põhjust pole siin raske otsida — neid inimesi, kes selle ideoloogia varjus repressiivpoliitikat ellu viisid kuni 1991. aastani, on praegugi meie hulgas ja ilmselt ka üsna kõrgetel positsioonidel ja selline inventuur oleks paljudele üsna ebameeldiv.

President Ilves välistas samuti alles nädalapäevad tagasi Eesti Mälu Instituudiga seoses pühendumise indiviidile ja selgitas, et käsitlemist leiavad vaid (umbisikulised) süsteemid.

Toomas H Ilves: “Me ei keskendu üksikute inimeste tegevusele, vaid uurime süsteemi ja selle toimimist, et mõista, kuidas totalitaarne režiim valitses Eestit.” (President Ilves Eesti Mälu Instituudi rahvusvahelise komisjoni istungil, President.EE, 10. VI 2011)

Eesti Riigiprokuratuur ei suutnud vastata ettenähtud aja (5 tööpäeva, vt Avaliku teabe seaduse §18) jooksul avaliku teabe nõudele, mille sisuks on lihtne küsimus: miks ei ole siiani algatatud okupatsiooniaja justiitsroimade uurimist, asjaolude väljaselgitamist ja vajadusel nende kuritegudega seotud isikute karistamist? Silmas on peetud eeskätt Jüri Kuke, Mart Nikluse jt "Nõukogude-vastaste elementide" represseerimist.

Vastus 9. juuni kirjale tuli Riigiprokuratuurilt 17. VI 2011:
“Eesti õiguskaitse-asutused menetlevad Nõukogude okupatsiooni ajal toime pandud aegumatuid inimsuse-vastaseid kuritegusid ja sõja-kuritegusid, mille kohta on menetluse alustamiseks ajend ja alus. Teie poolt nimetatud isikutega seotud kuritegude kohta puudub meil selline informatsioon, mis annaks aluse kriminaal-menetluse alustamiseks.” Vt Andres Raid: tuleks uurida kommunistide kuritegusid (Delfi.EE 21. VI 2011)
Seega nii Mart Niklus, Enn Tarto kui kõik teised said lihtsalt oma õiglaselt väljateenitud karistuse, sest puudub informatsioon nimetatud isikute represseerimise kohta…

Tundub, et Reinsalu on teinud avalduse avalduse pärast. Kuid — mine tea?! — äkki julgeb lõpuni minna ja kuskilt ilmuvad välja ka nimed, sest okupatsioon kestis ju 1991. aastani, ehkki EV Riigikohus sellesse nii üheselt ei suhtu. Jõudu talle igatahes ja terast silma, et ehk moodustatava komisjoni liikmed poleks need, kes peaksid omaenda korraldatud sigadusi uurima hakkama.

Samal teemal inglise keeles: vt Jüri Estami esseede ja kommentaaride võrgukogumikus Letter from Estonia: The Tragedy of the Estonian Mass Deportations has been Compounded by a Massive Miscarriage of Justice

Eestlane on agaram lõimuja kui venelane

2011-05-31T04:29:00.011+03:00

Rumal on väita, justkui eestlane ei suudaks lõimuda.

Olen kogenud, et mujalerännanud eestlased on oma asupaiga-mail lõimunud nagu teisedki rahvused. Kui sovetiokupatsiooni eest põgenenud pagulasele oli lõimumine enamasti välistatud, alates 1940… ja 1990. aastateni välja, siis tänased majanduspõgenikud, kes siit võõrsile lahkuvad, lõimuvad uue keskkonnaga vägagi kiiresti. Selleks on esiteks vajadus ja teiseks nõuab seda terve mõistus.

KÜLMA SÕJA AEGNE GLOBAALEESTLUS OLI VABADUSVÕITLUS. Eesti sõjapõgenikud ei saanud aga lubada assimileerumist ega näinud üllast sihti uue elupaiga—maaga ühte kasvamises. Jah, ajapikku aeti juuri maasse, aga eeskätt valmistuti naasmiseks ja oodati sünnimaa iseseisvuse taastamist. Nad tegid välismaal kõik mis võimalik, et see saaks teoks. See oli rahvuslik kangelastegu — kümnendeid vastu pidanud välisvõitlus, mille me kõik — nii Eestis kui ka võõrsil viibinud üheskoos — viisime võidule.

Mis Eestisse puutub, siis mõistagi polnud siingi ei soveti- ega praegusajal mingit eesmärki meile sisserännanud võõrastega lõimuda. Miks peaks keegi, olgu või teretulnud külalisega, otsemaid kokku või ühte heitma. Veel vähem tarvitseb teha seda kellagagi, kes pole teretulnud, nagu okupandid—kolonistid—anastajad… See oleks vähemalt jabur. Ja neid, kes selle nõude absurdsusest aru ei saa, on õnneks vähe.

LÕIMUMISE KOHUSTUS KEHTIB VAID SISSERÄNDAJALE. See laia ilma väike ja kaunis nurgake siin kuulub meile ja vaid siin saame rahvusena eluda. Hoidkem seda maad ning vältigem ohtlike idiootide ja riukalike lollitajate rünnakuid, kes kutsuvad meid üles sarnanema poliit- ja majandustulnukatega!

Lisaks: Mona Mägi ühe Tallinna vene kooli inglise keele õpetaja ja kodanikuühiskonna aktivist ütles Salme kultuurikeskuses TEDx-i konverentsil 18. IV 2011, et…

… eestlased ei mõista lõimuda ja olevat oma venevihas koguni valmis jätma "oleviku elamata selle pärast, mis juhtus minevikus"…

Tuttav imestas Mona Mäe ülesastumise üle vene AK-s: EI TEADNUD, ET SA KAH TIBLA…

Veel:
Mona Mägi: eestlane ei ole valmis lõimuma 23. V 2011 Pm—N24-s
Kas café või kohvik ehk kogu linn turistidele? 21. VI 2008 Pealinnas

Saami holamuusika inglise keeles

2011-04-25T23:26:00.006+03:00

Mari Boine, kes seni on vältinud muid keeli ja isegi hoidunud rahvusvahelise tuntuse eest, on lõpuks meelt muutnud. Nüüd avardab ta Norra veebilehe The Local teatel haaret ja kavatseb üllitada CD üksnes inglise keeles.

"See võib ärritada mõnd, aga on vajalik enda proovile panekuks. Olen põnevil ja tahan kogeda, mis tähendab kirjutada ja laulda inglise keeles."

Mis lahti on?! Näiteks 1994 keeldus ta esinemast Lillehammeri taliolümpiaadi avatseremoonial, nähes ohtu globaalses huvitõusus oma saami rahvakillu vastu. Siin üks laul veel siiski saami keeles:

Mari Boine oktoobris 2009 Oslo ooperis (NRK2)

Lisa: Mari Boine kodukülg ja muusika24.EE-s

Mis on sallimatuse taga?

2011-04-20T16:57:00.018+03:00

Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni uuringus «Ühiskond peopesal 2011 — ühiskondlikud ilmingud OECD-s» leiame esimese maailma riikide (OECD liikmesmaade) kõige vähemustesallimatuma avalikkuse Eestist (26%, kuna OECD keskmine sallivusnäit on 2x kõrgem 61%)

Mis on sallivuse/sallimatuse taga? — EestiMeele veebiküsitlusele 23 eri arvutist antud ankeedivastuse põhjal otsustades on suurimaks sallimatuse mõjutajaks nii kannatusterikas lähiminevik kui ka tänapäev:

muulaste rohkus
geipealetung
sallivuse pealesurumine
aprillirahutused
massiküüditamised
(— 8.) meie idanaabrus
(— 8.) uusmigrantide rohkus
eestlaste vähesus…

Vastata sai ka multivariantselt, mitme lahtri kaupa ning enamik vastajaid osutaski korraga mitmele sallimatuse tegurile. Üks pani vastuse kirja selle postituse kommentaariumis luule vormis Marie Underit parafraseerides:

Mis on sallivuse taga? — Meie uhkus, au ning viha!

Eesti kutsuti I maailma klubisse OECD-sse juunis 2010 ja sai liikmeks 9. XII 2010. Seni olime ikka veel II ehk (post)kommunistliku maailma riikide kategoorias. Mis võib samuti asja seletada.

Teabeläte: OECD (2011) Society at a Glance 2011 - OECD Social Indicators

Matšeetega hiir ja ilus eesti keel

2011-04-19T15:54:00.006+03:00

Minu eesti keel

Paari aasta eest õppis üks töötu ameeriklane hüüdnimega Hiir Moses ainult 1 nädalaga "väga rasket" eesti keelt rääkima ning veidi hiljem andis vastuse ka Eestis elavate venelaste nüpeldavalt eestivastastele kommentaaridele (inglise keeles), mida ta oma keel(t)earmastuse tõttu enda nahal tunda sai.

Russians in Estonia

Tallinna Televisioonil on lootust

2011-04-07T19:30:00.067+03:00

Kõige paremini tajub Tallinna TV tarvilikkust ja võib sel puhul kaugemale ulatuvaid lootusi hellitada… mitte Keskerakond või Tallinna praegune linnavalitsus… vaid Eesti TV koos oma nn rahvusringhäälingust kaasandega

Varjatud agenda. Esiteks, eks Eesti Rahvusringhääling (ER) paista kah toredam välja, kui kõrval on paras könn, keegi näpuga näidata, kelle ebardlik kallaklus on silmaga näha. Kui uudistesaate asemel on tahtmatud paroodiad: lapsemeelsed reporterid ja saateankruks krunniga "lasteaiakasvataja". Kui telesaate asemel näeb slaididega raadioloenguid. Võõrkeelseid filme unustatakse varustada tõlkega, stuudiovalgus töötab nagu "petrooli peal" jms äpardused või saamatus kummitavad. Siis on see ER-ile sama hea kui eelmüügist allahindlusega patuhüvituskiri riigieelarvelises avaõiguslikkuses leevale mannetusele.

Teiseks. Läeb pisut aega ja… Kord tuleb vahetus ka pealinna võimu-vahtkonnale. Ei maksa kahelda, et kohalike omavalitsuste elektroonilisi meediume lisandub tasapisi mujalgi ning et neid saab lõpuks ehk mingil moel integreerida riikliku ER-iga. Kas peaks käe ette panema, sekkuma seadusandlusega? Sellele ei vihja veel miski. Vastupidi, võimuerakonna kultuuriminister andis pikemata Eestit katva digitaal-terrestriaalse vabaleviga eetriloa taotlemise õiguse Tallinna TV-le (TTV), mis olemuselt on küll avalik-õiguslik telekanal, ent prii niihästi avaõiguslikest piiranguist kui ka eelarve-kujundamise rangeist reegleist.

Arvatagi saab nii laiendada seadustega reguleerimata mänguala teabelevis. Samuti võib tegemist olla nn avaõigusliku meediasfääri ja vabaturu taaslõimimise perspektiivplaaniga. Tallinna munitsipaaltelevisiooni juhtum saab EV-s tegeliku avaliku kontrolli alt eemaldatud — n-ö võõrandatud avaõiguslikkuse — järjekordne grimassiks. Eelmine oli rahvusringhäälingu-nõukokku "vabatahtlikult vangistunud" meediajuhi kummastav pretsedent — Andres Jõesaare juhtum. Isegi kui konkreetne tahtlus või kuri tagamõte puudub, ähmastub avaõiguslik valdkond. Toimunu mahitamine on igal juhul ilmekas ja mitte vähem kui ER-i suunast TTV poole lennutatud julgustussõnumid.

Taga paremat ajuloputust! Rahvusringhäälingusse reklaami hõlmamise ihalust — vahest ehk ajendatuna masust — ja säästmaks riigieelarvelist "parteiraha" — ilmutasid ER-i avaõiguslikud juhid ja õige kõlbekad kõneisikud ju vahetult enne viimatist riigikogu valimise kampaaniat (vt «Eesti Rahvusringhääling tahaks enne valimisi…» E-24 22. X 2010) Aga kohaseid katsetusi alustas ER-i käed-vabad-juht Andres Jõesaar juba 2008:

"Rääkides inimeste informeerimisest, millele poliitikud viitavad, siis on see rahvusringhäälingu kohustus. Kui see toimub klippide ja saadete kaupa, siis võiks seda ju teha." — Vt Andres Jõesaare intervjuud Karit Kaasikule «Jõesaar: ETV võiks kaaluda poliitreklaami» Eesti Päevaleht (Tln) 2. VII 2008

Vaatajale—kuulajale polegi samas nii oluline, kas hoolitsetakse enda isikliku, asutuse rahakukru või partokraatia süvendamise eest. Avalikkust peaks ärevile ajama iga vähimgi märgike üldiste hüvede hülgamise või selle kohta, et ER ei taha või objektiivselt ei suuda kvaliteetmeedia koormat edasi kanda. Raske on leida paremat seletust ka, miks muidu ER kommertsreklaami manustamise harjutusi teeb, olgu see ammune semmimine TV-sponsoritega või järjest räigem kuulmismeele vaenamine ER-3 kvaliteetkanalis. Kuigi sealne muusikakava alaväärsemast meelelahutusest veel hoidub, v. a mõned nädalalõpu-saated, on raske kujutada pealetükkivamat ja räuskavamat laadareklaami, kui see, mida nn tõsiste teatrilavastuste ja kontserdipubliku värbamise nimel lastakse eetrisse Klassikaraadios.

Poliitikakommentaator Tiit Made Tallinna TV-s

Ühine minevik… Tõe ja õiguse poolest ei ole TTV põrmugi halvem ER-ist. Rahvusringhäälingu rooli hoidmist ei häiri juhtivtegelaste sooritatud liiklusroimad ega programmi sisu eetiline mannetus. Aga TTV kaastööliste noorus seevastu annab ka lootust, et nende rikkumatus võib kokkuvõttes plussiks saada, ja vahest kaovad sovetlikud kollaborandid ükskord ka TTV juhatusest, kuna ER-i hiiglasliku uudistetoimetuse 80… 90-liikmelist töötajaskonda ka 20 aastat hiljem kaalukas propaganda-kogemus rusub — võib jooksu pealt loetleda kümmekond punakihutuse aega kuuluvat nime. Ega sovetiaegsete kollaborantide rakendamine "vabas ajakirjanduses" pole mingi keskerakondlik puue. See võib ka poliittrikk olla. Miks paakunud Aktuelle Kamerat elus hoida kui mitte, et väliskommnetaator Aarne Rannamäe end hubaselt tunneks? Võib-olla ongi see just nii. Vähe sellest, mõni — vähemalt 2 praeguse ER-i töötajat — alustas ametialast karjääri KGB (vari)ajakirjanduses. Mart Linnarti žurnalistikarjäär ulatub Kodumaast… AK-ni, ja Tarmu Tammerkil — Homeland… Media ethics ombudsman at Estonian NBC. Miks just see isik sellele kohale sobis?! On läbinud GPU eetikakursuse vist?

Meediaeetiku koha loomist ER-is ei saagi vist teisiti võtta kui mingi "reformistliku" arusaama, justkui võiks eelarve realt 100000 euroga puhtama südametunnistuse osta. Ehk püüti niimoodi kahes liidendatud riigiasutuses (Eesti Reformierakonna Ringhääligus = ERR) ühe hüppega sovetipärand ületada või midagi veel naiivsemat, aga… Tulemiks on kõigi aegade kallim raadiosaade «Meediatund», mida eesti keeles eales tehtud — eetritund 12000€ — ja seda ilma saate ülekande-kuluta!

Teiseks jagavad ER ja TTV enam-vähem võrdse karastusega kaadrit, et mitte öelda ideoloogialist raudvara. Kas lohutu tõisasjana või trööstiks nentigem siis ka otsesõnu, et mõned KGB ripakile jäänud usaldusisikud ja lihtsamad GRU-lased* kunagisest ETV-st ja ER-ist on nüüd leidnud uue kodu TTV-s. Kas ei kõla hästi: Tiit Made välisvaatlejaks TTV-s, mida juhib omakorda Eesti Raadio Pressibüroo** omaaegne juht Jüri Raudsepp.

… Või "avaõiguslik" koosmeel? Selle ühise juurestiku pärast on ER ja TTV tegelased teineteisele vastastikku juba isegi küllalt tunnustust jaganud nii eetris (vt Jüri Raudsepa intervuud Meelis Komlpusele ER-1, 6. I 2011) kui eetriväliselt. Nii ei peagi olema tülinorimist ega loomulikku veelahet. Sobivalt varjamatu, isegi ülevoolav oli ER-i veteranist saate- ja programmijuhi Mart Ummelase rõõm TTV levi laienemise üle:

Tallinna TV taotleb üleriigilist vabalevi-luba ja kui ta selle saab, siis seda parem. Tallinna TV on praegu tehniliselt Eesti parim TV (…) Digipööre kukkus meil ju läbi, kanaleid ei tulnud juurde, vaid jäi vähemaks. Oleks suurepärane, kui saaksime juurde üleriigilise, professionaalse, kindlustatud kvaliteediga ja mittekommertsliku kanali. — Vt Mart Ummelase «Olen 100% Tallinna TV poolt» 4. IV 2011 Pealinnas nr 311, lk 9.

Eelnevale lisas Ummelas ER-i uudisteveebi kaudu:

Tallinna TV tulek vabasse eetrisse minu arust aga kiirendaks digiajastu omaksvõttu kogu Eestis (…) Eesti TV-d pole vaja võrrelda TTV-ga, kuid usutavasti suudavad nad rahumeelselt koos eksisteerida, seda enam, et ka TTV-s töötab endisi ER-i spetsialiste. — Vt Mart Ummelas: «Eesti TV-d pole vaja võrrelda TTV-ga» Uudised.ERR.EE-s 6. IV 2011)

Lõpumärkusi:

Kollaborantidest. Eestit anastanud Suur-Saksamaa ja NSV Liidu võõrvõimu ning nende salateenistuste abistamine ei ole EV tänaste seaduste järgi roim, v. a kui ei sooritatud aegumatuid roimi nt inimsuse vastu. Eestis ei ole iseseisvumise taastamise järel viidud läbi lustratsiooni; pole ka süümevande andmise—võtmise kohustut enam (ent antud süümevanne kehtib), samuti puuduvad sellest tulenevad tegevus- või ametialade keelud. Sovetiaegse kollaboratsiooni hukkamõist on seega ühiskondliku suhtumise küsimus. Kuna ka Eesti riik on faktiliselt lõpetanud selle suhtumise kujundamise, millest kõneleb nt KGB, GRU jm salateenistuste töötajate ametliku paljatamise peatumine, siis on kunagised kaaskodanike öördajad jm võõrvõimuga erimeelsete tagakiusajad puutumatud; okupatsiooniaegne kollaboratsioon jäämas peamiselt ajaloo aineseks. Igal juriidilisel ja füüsilisel isikul jääb ometi õigus neisse isikuisse oma suhtumise määratlemiseks, samuti õigus oma arvamustele ja veendumustele, nagu ka vabadus sellekohast teavet otsida, saada ja levitada mis tahes vahenditega ning olenemata riigipiiridest.

* Vt viiteid ER-i ja ETV kommentaatorite ja GRU seosele EV endise eksiilvalitsuse (nn Nõmme valitsuse) veebis siit v siit.
** Aastal 1978 asutatud ERPB oli veel üks KGB variasusutus. Jüri Raudsepa kui ERPB ülema üht ettekannet KGB-le vt siit v siit.

Jüri Kuke mälestuskonverents 2011

2011-03-25T18:20:00.041+02:00

Tartus ülikooli aulas peeti 27. märtsil Langenud Vabadusvõitleja Päeva (LVP) ja traditsioonilist, Jüri Kuke mälestusele pühendatud konverentsi. Korraldajaks Akadeemiline Vabadusvõitlejate, Inimõiguslaste ja Repressiooniohvrite Mälestuskeskus HEREDITAS HEROUM-DEFENSORUM LIBERTATIS et IURIS CIVILIS HOMINUM in memoriam JÜRI KUKK.

Päevakava:
Avamisele ja leinaseisakule — mälestamaks Jüri Kukke (1. V 1940 — 27. III 1981) ja märtsiküüditamise ohvreid, TÜ endist rektorit Jüri Kärnerit (25. IV 1940 — 25. IX 2010) — järgnenud esinejad ja teemad olid:
12:15 Mart Niklus: 30 aastat Jüri Kuke hukkumisest Vologdas ja 15 konverentsi tema mälestuseks Tartus
12:45 Enn Tarto: Mälestusi Jüri Kukest ja tema perest
13:15 Margus Reemets: Kõige rohkem tuleb põlata ükskõiksust
13:35 Priit Silla: Kas oleme oma maal salaja eestlased?
13:45 Olaf Mertelsmann: Ebavõrdsus Eestis ajaloo perspektiivis
14:15 Vello Ederma (USA): Mees, kes hävitas impeeriumi (Ronald Reagan 100)
14:35 Julius Kuperjanovi Selts: Avaldus Jüri Kuke mälestuseks
14:40 Bruno Javoiš: Muljeid Läti Leegionäride Päevast 16. III 2011
15:10 Ivan Lavrentjev (Tln): Eesti ajaloo õpetamine EV vene koolides
16:20 Ilmar Vananurm: Kodumaa eesmärkidest
16:30 Martin Helme: Riigikogu valimistest üksikkandidaadi pilgu läbi
16:55 Kalju Mätik: Taasiseseisvumise müüdid ja tegelikkus
17:15 Osvald Sasko: Taasiseseisvumise lüngad
17:20 Jekki Rjazin: Näljastreik Venemaal 1981 Jüri Kuke surnukspiinamise puhul
17:35 Olev Ott: Ida-Saksamaa mõju ajaloo õpetamisele Rootsi koolides möödunud sajandil.

Täiendus 14. IV 2011: Konverentsil osalejad toetasid Jüri Kuke võitluskaaslase Mart Nikluse üleskutset muuta 27. märts LVP-na riiklikuks tähtpäevaks, et…

… just 27. märtsil esile tõsta, väärtustada ja jäädvustada EV riikluse ja iseseisvuse, kuid ka inimõiguste ja inimväärikuse eest võidelnud kangelaste ja märtrite mälestust. Nimetatud kuupäev hõlmaks tuhandete Nõukogude kommunistlikule okupatsioonirežiimile aktiivset või passiivset vastupanu osutanute mälestust, puudutades just selliseid isikuid, kes antikommunistidena, teadlikus võitluses võõrvõimu vastu kaotasid, oma elu, osa sellest või tervise. Riikliku tähtpäevana jäägu 27. märts mälestuspäevana kestma ka siis, kui eesti rahva praegune põlvkond on juba lahkunud ning Eesti riigi praegune valitsus ajalukku läinud. (…)

(Vt kogu avaldust EV Presidendile, Valitsusele ja Riigikogule LVP kuulutamisest riiklikuks tähtpäevaks TMS-i veebis)

President Toomas Ilvese kantselei 14. IV 2011 vastus LVP asjus

Kaitsepolitsei KGB-kirbutsirkuse resümee

2011-03-19T22:02:00.043+02:00

Kevadine rõõmusõnum kagebeelastele: Viieteist aasta eest alanud N Liidu Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) paljastamine sai tänavu kevadeks punkti. Mitte seepärast, et pikk ja hoogne töö sai otsa. Keegi ei olegi seda avalisui kuulutanud. Ehkki vastav seadus on nüüd sama hästi kui kalevi all ja Kaitsepolitseiametile (KPA) seadusega (§8) pandud avalikustamise nõue pikale teele saadetud.

Isiklikke tunnistusi vaenuliku julgeoleku- või luureorgani teenistuses olemisest või sellisega koostöö tegemisest sai teatavasti anda kuni märtsikuuni 1996. Selle järel on meie üldsus 15 aastat KPA abile lootnud saamaks aimu, kes meie kaaskondseist oli KGB-s või seda vaenamisorganit abistas, ilma et ta oma koostööd kahetseks või soostuks Eesti riigi ees oma jubetut kollaboratsiooni tunnistama. Juuresolevad tabelid kajastavadki ainult sovetliku salateenistuse avalikuks tehtud koosseisu kui KPA poolteise kümnendi pikkuse avalikustamise saavutust.

Kapo teadaanne N Liidu salaluure variasutustes töötanud Aare Raidi kohta
Riigi Teataja Lisa, 2002, nr 43

Nüüd on selle töö lõpu tähisena KPA veebiküljele ilmunud joont alla tõmbav statistiline kokkuvõte «Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure- või vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikute arvelevõtmise ja avalikustamise korra seaduse» täitmise kohta. Teiseks annab töö lõpust kinnitust viimse avalikustatud KGB-nimistu ilmumiseelse ning -järgse pausi enneolematu pikkus.

Kapo "paljastustöö" eritlus:

Kapo tegi avalikuks kindlalt alla kümnendiku Eestis tegutsenud KGB koosseisust…
Ennast meldinud gebiste jts ei avalikustata, vaid vastupidi — nende minevikku KPA kaitseb ja varjab laiema üldsuse eest, mistap Eestis ametlikult, nt kohtus, ei saagi tõestada või ümber lükata eelmainitute või ka teiste, ülestunnistuse tegemata jätnute, osalemist kaas- või koostöös KGB jts asutustega — mis osutab seaduse ühele lüngale…
Kapo väidetav tähelepanu keskendus nooremaile gebistidele (vt KPA mustas raamis tabelit allpool: enamus avalikustatuid liitus KGB-ga 1976-1991), kuna seaduse teine lünk ei võimaldanud avalikustada välismaale või teise ilma lahkunuid…
Ja kõige tähtsam: KPA ei seadnud kahjuks eesmärki avalikustada KGB jts asutuste mittekoosseisulisi kaastöötajaid — aga see on juba KPA moraali ja õiguskaitse vallas süveneva õigusliku nihilismi küsimus.

Liiga vara pisteti pillid kotti! Küllap leidub KPA-l selle töö lõpetamiseks ka mõni (salajane) ametkondlik õigustus. Rääkimata sotsiaalfilosoofiliste põhjenduste tervest reast, igasugu nõiajahtide vastu jms. Kuid tegelikku olukorda teades oleks ebaloogiline ja ennatlik järeldada, et (a) ülejäänud 9/10 koosseisulisi gebiste andis end KPA-le õigel ajal 1995-1996 ise üles, või (b) et nad kõik on juba surnud või kaugele ära läinud, või (c) — väga mõtlematu järeldus — et mitte ükski KGB-lane ei tegutse salaja edasi. Kõigi kaunite eksioletuste kummutamiseks piisab ainsast nimest — Herman Simm.

Kapo teadaannete paketid riigiteatajas
RT Lisa nr/ ooteaeg/ mitu avalikustatut

RTL, 1997, nr 10 —— 11 kuud — 7
RTL, 1997, nr 66 ——- 3 kuud — 24
RTL, 1998, nr 23 —— 9 kuud — 110
RTL, 1999, nr 169 — 23 kuud — 16
RTL, 2000, nr 29 ——- 2 kuud — 23
RTL, 2001, nr 36 —— 12 kuud — 14
RTL, 2002, nr 43 —— 13 kuud — 93
RTL, 2003, nr 57 —— 12 kuud — 86
RTL, 2004, nr 79 —— 13 kuud — 75
RTL, 2005, nr 79 —— 13 kuud — 83
RTL, 2006, nr 53 —— 12 kuud — 51
RTL, 2008, nr 1 —— 18 kuud — 34
RTL, 2009, nr 99 —- 24 kuud — 31.

Esimesest KPA teadaandest 3. XII 1996 viimaseni 16. VII 2009 kulus 12 aastat ja 8 kuud. Avalikustamise viljakamad aastad olid 1998, samuti periood 2002-2005. Mõõnad tulid 1996-1997 ja 2000-2001 ja 2007-2009. Riigi Teataja Lisa kaudu (valge tabel) toimunud avalikustamisel peeti väga pikalt vahet 1999 ja 2009, kui teadaannete uue paketi üllitamist tuli oodata kogunisti 2 aastat. Kui pause mitte tähele panna, siis avalikustati läbilõikes 46 isikut iga aasta kohta. Avalikustamise arvulist jagunemist aastate kaupa vt sinises tabelis, lahtrid (A+B) näitavad aasta jooksul avalikustatute jaotumist teadaannete eri pakettide vahel.

Kapo ei toimi… Sovetliku anastuse ajal oli Eesti pinnal N Liidu repressiooni-, julgeoleku- ja salaluure-asutustes — sõltuvalt ajahetkest — 900... 4000 teenistujat. Sovetliku okupatsiooni 47 aastaga voolas okupeeritud EV-s baseerunud nn organitest läbi vähemalt seitse tuhat koosseisulist. Värvatud mittekoosseisuliste agentide hulk oli veel suurem. Kapo on teinud avalikuks rohkem kui 600 koosseisulist ja praktiliselt mitte üht mittekoosseisulist KGB agenti. Null-tulemus käib samuti GRU, Smerši, NKVD, Gestapo, RSHA jt ses seaduses silmas peetud vaenulike salateenistustega koostööd teinute kohta… Kevadetervitus SVR-ile?

Sõnameister Krista Kaer

2011-03-13T15:22:00.006+02:00

Katke tõlkija Krista Kaera intervjuust 26.2.11 Areenile

Verni Leivak: Kas olete pidanud ka uusi eestikeelseid sõnu välja mõtlema?

Krista Kaer: Seda on olnud ulmekirjanduses kogu aeg. Oh Jumal, tütar Kaisaga kahasse on ju «Harry Potteris» 6 lehekülge sõnastikku! Need on kõik puha välja mõeldud, õigemini kombineeritud. Tihtipeale tuli kasutada Andrus Saareste (EKMS) ja FJ Wiedemanni sõnaraamatut, otsida kõikvõimalikke murdesõnu ja -väljendeid. Ja mitte võtta otse, vaid kasutada neid, kombineerida ja tuletada. JK Rowlingul oli eraldi väike vihikuke «Maagilised elukad (olendid) ja kust neid leida võib». Suurem osa elukate nimedest tuligi välja mõelda, lugeda, mismoodi see elukas välja näeb, mida ta teeb. Milline sõna võiks teda iseloomustada?

Näiteks oli seal üks ääretult tige elukas, kes võimalusel sõi võlurid ära, aga söömine käis niimoodi — ta lehvis nagu lina ukse alt sisse, mähkis pahaaimamatu võluri endasse ja imes ta elust tühjaks. Mulle üsnagi meeldib, mis ma tema kohta leiutasin: manamähkur. Aga oli teisigi, näiteks tohlatrullid – pisikesed elukad, kes elasid puude otsas ja nägid välja nagu puuoksad. See väljamõtlemine algas tegelikult üsna ammu. Juba Ursula K Le Guini raamatutest.

Verni Leivak: Ühe sellise nime väljamõtlemiseks võib ilmselt kuluda paar päeva?

Krista Kaer: Jaa, muidugi, see on selge. «Potteri…» tõlkimise ajal käisin mööda tube ringi ja pomisesin ja mõtlesin, mis kõlab hästi ja mis mitte, mis kõlab eesti keele moodi ja mis mitte.

Kaer kritiseeris samas usutluses massitarbe-eestindusi.

Kui vaadata filmide tõlkeid, on need täpselt sama jaburad [kui laulutõlked]. Kinos on õnneks tase parem, aga eriti huvitav tendents on Fox Crime’i telekanalil, kus tõlkija on otsustanud dollarid eurodeks teisendada ja esineda niisuguste tõlgetega nagu 'esoteerikamaailma Peep Vain'. Nimetaksin seda liigseks mugandamiseks ja nii ei tohiks teha.
— Verni Leivak, Elukutseline-lugeja. Areen, nr 8 (570) lk 4-7. — Postimees, 26. II 2011 — vt sama teksti Kanal-2 veebis

Kuhu kaldub AK?

2011-03-11T14:29:00.027+02:00

Uno Maasikas — kauaaegne KGB ja AK kaastööline — ütles rahvusvahelise kuulsusesga telesaate 55. sünnipäeva puhul tänase AK kohta:

"Kui seal kallutatus on, siis mulle sobivas suunas."

Haruldane KGB nuhk — ta on enda pikka agendikarjääri ka ise tunnistanud — alustas kõnelust Vikerraadio (ERR-1) 11. III 2011 pealelõunases «Uudis+» saates sellest, kuidas ta AK-sse üldse jõudis. Algus oli paljulubav:

"Töötasin hoopis teiste ülesannete kallal."

Uno-Georg Maasikas (*1931) mitu aastakümmet väldanud KGB-tööst ses saates siiski ei rääkinud. Ta ei maininudki seda asutust, isegi mitte siis, kui jõudis meenutustega 23. VIII 1987 Hirvepargini.

Eesti Aktuelle Kamera sai siis esmalt hallist majast korralduse teha terve saade selle epohhiloova meeleavalduse teemal, ent lõpuks võttis KGB kogu saatematerjali ära ja mattis arvatavasti oma salaarhiivi. Kas ja milline osa võis selles infoprovokatsioonis olla AK-s resideerival KGB agendil?

Vikerraadio märkis: "Täna möödub 55 aastat eakaima TV-uudistesaate «Aktuaalse kaamera» algusest. Uno Maasikas töötas ETV-s üle 30 aasta, sellest enamuse AK toimetuses. Millised on ta eredamad mälestused? Kuidas vanasti uudistesaadet tehti…"

Sestap AK-tuaalses Hirvepargist ei räägitudki siis, kui sündmus a k t u a a l n e oli. Teatud poliitiliste protestiaktsioonide mahavaikimist jätkab AK ka tänapäeval (vt EestiMeel: Pingviinide elu pärast ilveste tulekut) ilmselt päritoluga determineeritud inertsist, hoidmaks DDR-i Aktuelle Kamera ja oma KGB ristiisade (Vladimir Raudsepp jts) lippu.

Böhm sai kohtuvõidu

2011-02-28T18:12:00.007+02:00

Kohus tühistas 28. veebruaril 2011 Kaitseliidu (KL) poole aasta taguse käskkirja, millega KL-ist arvati välja Jüri Böhm (59)

Böhmi kaebuse alusel tühistas Tallinna halduskohtunik Monika Laatsit KL-i Harju maleva pealiku käskkirja 11. augustist 2010.

Kohtuasi 3-10-2519 puudutab Jüri Böhmi kaebust KL-i Harju maleva pealiku 11. augusti 2010. aasta käskkirja, samuti KL-i ülema Raivo Lumiste 26. augusti 2010. aasta käskkirja nr HA-1.1-4/13595P vastu. Otsuse üksikasjad ei ole veel teada. Kaebaja esindaja oli Anti Poolamets.

Harju maleva pealik Urmas Susi (48) arvas talle alluvasse malevasse kuuluva mehe KL-ist välja seejärel, kui YouTube'is ilmus Böhmi lauluvideo. Otsust kinnitas ka paramilitaarse liidu juhtkond. Juhtkonna arust oli kõnealuses videos rikutud vormiriietuse kandmiskorda, kuna sõjaväevormis ei tohi osaleda meelsust väljendaval üritusel, mis võib kahjustada EV kaitseväe või Kaitseliidu mainet.

Jüri Böhm on aastast 2005 IRL-i ja Tallinna Rahvuslaste Klubi liige.

Lisa:
Jüri Böhmi kiri Eesti Päevalehele
Kirvega kurakäelisi püüdmas

Ekspressüllatus surem(at)use vallast

2010-12-29T10:45:00.029+02:00

Kuidas suremust vähendada või kaotada. VikiLekete — USA Moskva-saatkonna — Venemaa 2008. a vanglaülevaadet vahendav Eesti Ekspress (28. XII 2010) imestab koos amidega, et…

"Üllatavalt on meeste suremus (Venemaa) vanglates 3 korda väiksem kui Venemaal tervikuna, kuigi see ei tähenda, et trellide taga oleks tervislik elada."

Suremust vanglas kahandada pole kuigi keeruline, see on isegi naeruväärselt lihtne. Tuleb surijad vanglast enne letaalset hetke kõigest minema saata. Ka surmanuhtluse keelustamine ei oleks paha abimeede. Ja meenub ka kirjanik Vladimir Vojnoviči surematu kirjeldus, kuis likvideeriti suremus sootuks kommunistlikus Moskvas. Kõik vanad ja väetid saadeti sealt üle piiri — mujale surema. Mõtlen vene sulemeistri utoopilist väärtromaani «Moskva 2042» (Ann Arbor, 1986) — mis on veel eestindamata,* mistap tutvustan siin seda raamatut lühidalt.

«Moskva 2042» on muhe ulmeränd tulevikku. Raamatu peategelane — vene dissidentlik kirjanik Vitali Karcev, kelle prototüüp on muidugi Vladimir Voinovitš ise: endine N Liidu Kirjanike Liidu liige, kes vastalise tegevuse pärast jäeti ilma nii kirjanikeliidu liikmekaardist kui ka NSV Liidu passist, ning saadeti riigist välja Lääne-Saksamaale. Seal kasutab peategelane ära ühe Müncheni reisibüroo ebatavalise teenuse, ajas reisimise võimaluse kosmoselennukiga. Reis teda huvitaval marsruudil — Karcevi endisele kodumaale — maksab aga päris kõva summa — 2000000$ — kuid üksikasjalikku reisiaruannet lubades saab ta selle raha kirjastajate abiga kuidagi kokku kraabitud. Nii satume sündmuste keerisse Nõukogude Kommunistlike Vabariikide Liidus vägagi ajaloolisel hetkel issanda aastal 2042, kui satiirilise romaani minategelane peaks olema 100- ja autor Voinovič juba 110-aastane. Kõike, mis ta tulevikus kogeb, kirjeldab Voinovich suure futurloogilise ettenägelikkusega, mis on juba tänagi läinud paljuski täkkesse.

Kes mäletab nõuguaja olmenalju või teab vähemalt vene tänapäevast midagi, seda ei üllata «Moskva 2042» tulevikulahendused, nagu ainult ühe linna piires — romaanis Moskva Kommuvabariigis (vk lüh MoskvaRep) — üles ehitatud reaalsest kommunismist, või kommunistlikust lõbumajast, või toruekspordist — so täpsemalt dermoprovod, mis väljutab MoskvaRepist kommunismiaja põhitootangut, sekundaarprodukti ehk lihtviisiliselt elanikkonna väljaheiteid, selmet väärtuslikku naftat ja maagaasi raisata, mida Vene praegune Föderatsioon meeleheitlikult teeb. Tulevikus on seal aga ainsaks võimukeskuseks Suure Augustirevolutsiooni tulemusel NLKP-st, Õigeusukirikust ja KGB-st põimumise läbi tekkinud Riikliku Julgeoleku Kommunistlik Partei (KPGB). Veel kõrgemal seisab, õigemini lendab partei ja riigi juht ning väsimatu valvur Genialissimus, kes kogu maisel elul silma peal hoiab Maa-lähedasel orbiidil tiirleva kosmoselaeva pardalt. Seks ajaks on nimelt maine ja taevane vägi, jah just niiviisi, kosmosetehnika abil ühendatud. Geniaalset valistsusviisi selgitab autorile isa Zvezdoni (ideoloogiakultuseteener Punatähiste), kes jutu juurde lööb aina ette "viisnurka" — ristimärgi asemel muidugi (vk perekrestitsja —› perezvezditsja)

Ent ka kommuuniaja Moskvat varitseb suur oht. Selleks on vana vaenlane juba soveti- ehk nõuguvõimu ajast — Sim Simyč Karnavalov, kelle prototüübiks on kurjad keeled väitnud Aleksandr Issaevič Solženicõnit. Too suurmees on end vahepeal koos oma valgest hobust lemmikuga ära külmutada lasknud ning mõned aastakümned Šveitsis sügavkülmutiga seifis veetnud. Sim Simõtš sulatatakse aastal 2042 üles, et ta võiks viia ellu talle ette kuulutatud võiduka sõjakäigu kommunismi vastu ja taastada monarhistliku režiimi. Nii asubki ta romaanis «Moskva 2042» valgel ratsul kodumaale naasmise retkele…

Mis sest kõigest välja tuleb, lugege aga juba ise kas siit (Vl Vojnoviči veebiküljelt) või kuulake autori esituses siit (valitud osad RL-i veebiküljel)

Märkusi:

* Vladimir Voinovitši romaani «Moskva 2042» tõlkimiseks ja järelsõna kirjutamiseks taotleti märtsis 2009 Eesti Kultuurkapitalilt 22000kr (vt PDF-faili v Google'i kiirvaadet), vist tuleuseta. Teos ilmus eesti keeles u 10x ülehinnatuna, halval paberil ja väga tehniliselt halva kvaliteediga. Tõlkel (Annely Pekkonen) polnud väga viga, vt Vladimir Voinovitš, Moskva 2042. Tln, Kiil, 2011, 352lk.

Illustratsiooniks on kasutatud kunstnik Valeri Barõkini maali (Moskva rong) detaili.

Krooni surmapäeval süüta küünal!

2010-12-13T19:30:00.003+02:00

Peeter Proos, Anti Poolamets ja Raiko Horn kutsuvad eurovääringu vastustajaid üles:

Euro tulekut plaanitakse Tallinnas tähistada Teatri väljakul koos uue aasta vastuvõtmisega. Estonia teatri ette tuuakse koguni pangaautomaat, millest pidulikult uus raha välja võetakse. Selleks, et 2010. aasta viimane õhtu ei jääks meelde kui "rahvapidu euro toetuseks", teeme ettepaneku süüdata samal päeval küünlad protesteerimaks krooni likvideerimise vastu.

Kavatseme panna küünlad vana-aasta õhtul Eesti Panga hoone juurde Tallinnas. Kutsume ka Teid üles süütama küünlaid Eesti Panga juures, kodukoha Vabadussõja ausamba juures või koduõuel!

Üleskutsujad andsid 7. XII 2010 Riigikogu esimehele Ene Ergmale üle 10 300 allkirjaga petitsiooni, mis vastustas üleminekut eurole. Petitsioon on siiski veel avatud, allkirju saab lisada tuleva aasta 1. jaanuarini. Seejärel lähevad kõik allkirjad Riigiarhiivi.

Teabeläte ja plakat: MeEiTahaEurot.Com

Talikuu 2010 sõnakast

2010-12-06T15:38:00.018+02:00

Sõnause sõnakast näib kuhjaga täis olevat. Minu sõnasõela jäi sealt tulevikkuvaatelisena ikkagi vaid paarike 'avaõiguslik' ja 'taristu' — sedagi mööndusiga…

Avaõiguslik — noh, avalik-õigusliku mõttes. Võib-olla ei teadnud sõna autor ega selle takkakiitjad, et avalik õigus omab eesti keeles juba niigi riigiõiguse vastet (pro riigiõiguslik) nt: Riigiõigus hõlmab seadusi, mis käsitlevad n-ö avalikke ehk riigieelarvelisi asutusi alates parlamendist, presidendist ja ministeeriumidest ning lõpetades muuseumide, teatrite, orkestrite, ringhäälingu ja TV-ga. Mainit asutused võiks vabalt edasi olla riigiteatrid või -raadiod, nagu olid sovetiajal, sest ega põhimõttes vahe on niikuinii väike — meenutagem või hiljutist ERSO solgutamise lugu. Kas orkestri saatus ikka tõesti on avalikkuse kätes või ainult riigi (loe: kroonu) mängitada?

Pealegi, eesliide 'ava-' on kandnud seni sootuks teisi tähendusi (avamis-, sissejuhatav; kõige pealt toimuv, esimene; laus-, avatud, lahtine; avali, lahti) ning kuulunud ühte süsteemi antonüümidega 'lõpu-', 'lõpp-' v 'sise-' — nt: avaakord, avaetendus, avakorv v avavärav (pallimängudes), avaloeng, avavalss, avaõhtu; avakõne, avapidustus; avamaa, avakosmos, avaparkla, avamaardla; avakõrvu, avasilmi, avauksi... Samas pole eesliidet seni kasutatud avalikkuse, avaliku või riikliku, riigi- (antonüüm 'era-') tähenduses. Lõpuks ärgitab 'avaõiguslik' kõlalist vastandamist salaõiguslikuga, mida see ka ei tähendaks. Ehk läheb viimast mõistet kunagi vajagi, nt euroimpeeriumi kosudes või meenutamaks totalitarismiaja salamäärustikke?

Taristu võiks aga olla lihtsalt igasugu struktuur ja mitte tingimata just 'infrastruktuur'. Sellele vihjab mu arust Jaan Kaplinski, kes kirjutas 4. detsembril Minut.EE eestinduse viitel muuseas:

Me keelemeel on olnud ja on ka praegu pisut teine, mõtteid saab välja ütelda hoopis teisiti ja mõtted ise võivad olla teistsugused [kui indoeuroopa keeltes]. Seda ei mõistnud ka presidendi suur eeskuju Johannes Aavik. Ja sõnad ei seisa keeles üksi kui saared, vaid on seotud teiste sõnadega. Kui leiutatakse uus sõna infrastruktuurile – 'taristu' või mis ta oli — siis võiks ikka mõtelda, mis muude sõnadega teha, kus teine sõna on samuti 'struktuur' — allstruktuur, superstruktuur, süvastruktuur, pindstruktuur… Nii lüüakse üks sõna muist lahku, aetakse keelestruktuur sassi. Ja kas ikka sünnib presidendil, kes ei ole keeleteadur ega päris native speaker, hakata rahvast õpetama, milline peab eesti keel olema?

Ja sama võrokeeli Kaplinski Ummamuudus:

Mi keeleh om olnu ja om viil põrõhõllaki veedü tõne miil, mõttit saa vällä üteldä hoobis tõistmuudu ja mõtte eski võiva olla tõistsugutse. Tuud es mõista presidendi suur iihkujo Aavik ka. Ja sõna ei saisa keeleh ütsindä, sõna ole-i saare, nimä omma köüdüssih muide sõnnuga. Ku mõteldas vällä vahtsene sõna infrastuktuuri jaos – 'taristu' vai mis timä olli, sis võissi iks mõtelda, mis tetä tõisi sõnnuga, koh oma tõne sõna sammamuudu 'struktuur': allstruktuur, superstruktuur, süvastruktuur, pindstruktuur… Nii lüvväs üts sõna muist lahku, aatas keele struktuur segämini. Ja kas iks om sündsä tuu, et president, kiä ole-i keeletiidläne ega peris native speaker, nakkas rahvast oppama, määne piät eesti kiil olema.

Vello Salo veel kord 1. detsembrist 1924

2010-11-27T18:28:00.022+02:00

Vello Salo on teinud Eesti lähiajaloo üht tähtsündmust senisest täpsemalt kirjeldava teatmekirje ettepaneku.

Teatmeteostes pole nimelt tänaseni üksmeelt selles, kuidas 1924. aasta 1. detsembril toimunut nimetada. Kindlasti ei olnud see "putš" ning vaevalt osales selles "sadu kommuniste"... Eesti keele seletav sõnaraamat (EKSS) ütleb:

putš ‹-i 21› s. POL vandeseltslaste avantüürlik riigipööre v. riigipöördekatse.

Võib vaielda, kas 1. detsembri rünnaku korraldajaks oli N Liit, Punaarmee, Kommunistlik Internnatsionaal või kompartei — ent ühtki neist ei saa Salo sõnul vandeseltsiks nimetada. Salo liab, et kuna lööksalkade juhina toimis Punaarmee peastaabis teeniv ohvitser Karl Rimm, oleks põhjust rääkida interventsioonikatsest… Või siis katsest kommunistlikku maailmarevolutsiooni eskaleerida — EKSS:

eskalatsioon ‹-i 21› s. eskaleerimine; eskaleerumine. Nt: Vägivalla eskalatsioon konfliktipiirkonnas.

Salo imestab: «Kas entsüklopedistide putšikatse ehk vandenõu seletava sõnaraamatu vastu?» Salo järgi peaks peaks eestikeelne teatmeteos 1924. aasta 1. detsembri kohta miinimumina teadma järgnevat:

esimene detsember, relvastatud riigipöördekatse Eesti liitmiseks N Liiduga 1. XII 1924, mis pidi haarama mitut linna, ent piirdus varahommikuse tulevahetusega Tallinnas ega häirinud sealgi tavalise tööpäeva kulgu. Veretöö, milles sai surma 37 isikut, viis läbi Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP). Partei keelustati ja kadus Eesti avalikult poliitiliselt areenilt kuni Nõukogude okupatsioonini, mis tegi 1. XII 1924-st "töörahva ülestõusu" müüdi.

1. XII 1924 oli üks Kominterni korraldatud relvaoperatsioonidest maailmarevolutsiooni eskaleerimiseks (nt Gruusias 1921, Saksamaal 1923, Bulgaarias ja Mongoolias 1924, Hiinas 1927). Interventsiooni teosta-miseks Eestis loodi Moskvas 16. IX 1924 "Kominterni Eesti sektsiooni sõjaline kolmik", millele lubati Punaarmee (PA) staabi "täielikku salajast toetust ja kaasabi".

Kolmikusse kuulusid Otto Rästas, Rudolf Vakmann ja sõjalise spetsialistina PA peastaabi ohvitser Harald Tummeltau. Tollal teenis PA-s palju eesti päritolu N Liidu kodanikke, kellest loodi interventsioonisalk. See pidi haarama võimu, kuulutama välja "töörahva valitsuse" ja kutsuma selle nimel appi riigipiiril ootavad PA üksused. Eestis värbas osalejaid Jaan Anvelt, kes sai selleks Kominternilt rohket rahalist toetust.

Tegeliku rünnakuplaani järgi, mille koostasid Karl Trakmann (PA peastaabi ohvitser) ja Nikolai Riuhk-Rand-Ridolin (end. PA brigaadikomandör) Tallinnas vahetult enne rünnaku algust, formeerisid Leningradist saadetud PA komandörid 14 lööksalka riigikogu, riigivanema, siseministri, sõjaministeeriumi, sõjakooli, mõnede sõjaväeosade, politseiasutuste, raudteejaamade ja peapostkontori hõivamiseks. Ründajate staabiülema (PA peastaabi ohvitser Karl Rimm) aruande järgi allus talle 249 meest, relvastuseks 3 püstolkuulipildujat, 55 vintpüssi, u 150 püstolit ja 70 käsigranaati. Meestest oli N Liidust saadetuid 40-50 (sh väh. 14 ohvitseri); N Liidu palgalistest Eestis (N Liidu saatkond, "Dobroflot", "Tsentrosojuz") osales 1. XII 1924 riigipöördekatses üle 40.

Venemaa KP poolt 29. novembril antud korraldus ettevalmistuste peatamiseks ilmselt Tallinna ei jõudnud ja nii läks 1. XII kl 5.15 läks PA komandöride juhatusel rünnakule u 160 meest (2 salka ei rünnanud). Tulevahetustes langes 9 korrakaitsjat ja 12 ründajat (kokku surmasid ründajad 25 isikut — sh une pealt 4 ohvitseri ja 4 kadetti, tänaval ühe ministri, ühe ohvitseri ja 6 tsivilisti). Tabati 10 punaarmeelast. Venemaa KP poolt 29. novembril antud korraldus ettevalmistuste peatamiseks ilmselt Tallinna ei jõudnud.

Interventide juhid (v. a peastaabi komissar Valter Klein, kes põgenes N Liidu saatkonda, kus suri ja kuhu maeti) ning hulk osalejaid pages N Liitu. Nad pidasid 19. IV 1925 Leningradis aruandekonverentsi.

1. XII 1924 puhul väljakuulutatud sõjaseisukorra ajal hukati välikohtu otsusel 155 veresauna korraldamises osalenut; aastaid hiljem represseeris N Liit hulgaliselt nii intervente (sh Tummeltau, Anvelt, Rimm) kui ka korrakaitsjaid (Nõukogude okupatsiooni ajal 1941 Eestis, sh riigivanem Fr. Akel).

Teabelätted: Vello Salo, Unustatud verine esmaspäev: kas entsüklopedistide "detsembriputš" keelemeeste vastu? Postimees, 27. XI 2010, AK lk 6; Vello Salo veebikommentaar Sõltumatu Infokeskuse 15. XI 2010 uudisele SI-305 — http://si.kongress.ee/meenutatakse-1924-aasta-kommunistide-maessu-mahasurumisel-hukkunud-tondi-kadette-2.html; J. Saar, Enamlaste riigipöörde katse Tallinnas 1. dets. 1924. Tln, 1925; Vabaduse koidikul. Tln, 1964; Eesti proletariaadi relvastatud ülestõus 1. detsembril 1924. Dokumente ja materjale. Tln, 1974; Kas nad lahkusid Moskva rongiga? Tln, 1996; Mäss: detsembrimäss/aprillimäss. Tln, 2008; V. Salo, Esimese detsembri lööksalkade juhtkond. Tuna 1/2009, lk 88jj.

Olgu neile võõramaa leib mõru!

2010-11-24T21:12:00.028+02:00

Järvi skandaali (JärviGate) tulemusel omandas selgema, ajakirjandusliku kuju Eesti elu ja inimesi kummitav vaimuhäire — see on iseäralik meelelaad, mis näeb Eestist lahkumises äraandmist ja igasugu lahkulööjais — tingimata äraandjaid. Kes siit on läinud, see ongi läinud, rahvuslik kadu, eksiilid ja kõik. Iga kodumaalt lahkunu on minetanud Eestile kaasaelamise teovõime, jääb alatiseks poliitilise hääle- ja isegi kaasarääkimise sõnaõiguseta… Muidugi, kui neil juhtumisi raha üle ei jää — siis olge lahke, oleme iga kell avatud!

Esimene näide: Järvi-peksu travestia? Nii kirjutas Priit Pullerits Postimehes, et…

Eesti Vabariigi kodakondsed, kes välismaale kolivad, kaotavad sellega moraalse õiguse osaleda Eesti parlamendivalimisel. Neil pole kohane siinse rahvaga võrdselt Eesti tuleviku üle otsustada. Kes asus Austraaliasse, Hispaaniasse, Rootsi või kuhu iganes, kujundagu nonde maade saatust. Kui aga seal neile valimisõigust anda ei taheta, siis — vabandust! — see pole enam meie probleem.

Samas esitab Pullerits retooriliselt veiderdava küsimuse: kumb siin enam valimisõigust väärib — kas Neeme Järvi, kes New Yorgist Eestis dirigeerimas käib, või sealsamas jalgpalli mängiv Joel Lindpere, kes ei ole ammu Eesti koondist esindanud?

Vt Pullerits: Kes ei peaks valima... Postimees, 23. XI 2010.

Esiteks on ta lugejale banaalselt lagipähe lajatanud — mõistusega musklit (pro võimu ja vaimu) vastandades! Teiseks eksib ta "EV näidiskodanike" kodakondsuses, tõestades end lobeda ajakirjanikuna, kes kirjutab sama ruttu kui ütleb, so ilma seoseid ja taustu uurimata, ja on ka ehk napi silmaringiga.* Kolmandaks — nagu välismaal kasvanud ja koolitatud politoloog Andres Kasekamp juba osutas — on selle ajakirjaniku käes rakendust leidnud mõttemall (ideo-) loogiliselt väär. Kui Pullerits kummati just maailmakodanikuks ei osutu ega lähtu kosmopoliidi ilmavaatest, mis tõrjub nii kodakondsust kui ka rahvuslust, siis kukuks ta Eesti poliitilisel jahimaal kiiresti koduvenelaste ja kodakondsuse 0-variandi karulõksu. Siit ka südamlik soovitus Pulleritsule — parem oma passiivne valimisõigus EV-s kasutamata jätta... Aga vahest lööb siin välja hoopis geopoliitiliselt orienteeritud ksenofoobia?

Teine näide: kollegiaalne kadedus? Neeme Järvi emotsionaalset lahkumisteadet kultuuriministrile kommenteeris muusik Andres Mustonen sõnadega:

Et välismaal resideeriv muusik üldse niimoodi pöördub – see on täiesti ennekuulmatu, ma olen lausa sõnatu!

Vt Mustonen: Järvi pöördumine ministri poole on ennekuulmatu… Postimees, 16. XI 2010.

Õieti polegi sisuliselt suurt vahet selles, mis platformilt too hüüatus kostis — olgu kolkapatrioodi pastoraalse piiratuse tanumalt või välismaailmaga vastandumise laiemalt teelt. Lausungi võiks liigitada lihtsalt Edasi/Postimehe (loe: Mart Kadastiku, alias Jaak Kalju) sovetiaajast tuntud meediapeksu-rubriiki, kus ilmusid süümet suruvad pealkirjad, nagu "Omadele võõras..." või "Oma kodus võõras" või "Kättpidi suures poliitikas" — jne jms. Imestust ja tähelepanu äratab hoopis see, k e s ja m i k s nii ütles. Isik on rahvusvahelise (üle lahe küündiva) haardega ja vaevalt et maailmale m i t t e avatud isiksus. Arvata sama suursugune muusik nagu Järvi ise. Lõpuks on ütlejaks üsna lugupeetud ja meie oma (vähemalt praegusaja) mõõtkavas legendaarse Hortus Musicuse juht ja asutaja. Järelikult on raske Mustoneni avaldust seletada teisiti kui suhtetundega ja täpsemalt — kohalike kuulsuste seas levinud kollase (taju moonutava) kadedusega, et kellegi honorarid ning üleilmne külgetõmbejõud on suuremad kui neil. Tuleks, niisiis, tundeelust mõistuse pinnale naasta, aru anda ja endale lausa nina peale kirjutada: ega Järvi siis ole ometi must auk, mis aina võtab—võtab—võtab ega eales tagasi anna!

Sama sündroom avaldus teisaselt Andres Mustose intervjuus Indrek Treufeldtile — Kahekõne, ETV-1, 18. XI 2010.

Kolmas näide — juurtpidi nõukaväetises… Mustose afektsed avaldused tõi trükivalgusse Kadastiku leht ja teleekraanile Treufeldt. Huvitaval moel on mainitud isikud kumbki omamoodi ka omaaegse n-ö eksiilidevastase (KGB jm sovetlike salateenistuste) propagandaga seotud. Mis teeb valvsaks. Veel 1980. aastail sai nii siiajääjaile kui ka välismaale pagenuile samade harduspublitsistide abiga selgeks, et välismaale lahkumise mõtegi, rääkimata pagemisest, välistab moraalse õiguse (Nõukogude) Eestit kritiseerida või tema tormiliselt edukas käekäigus kaasa rääkida. Toonaste peksupoiste nimed on kõigil meeles, üks neist oli ka Neeme Järvi.

Treufeldti suleproovid Kodumaas/Homelandis

Kommunistliku partei ja noorsooühingu omaegsete tegelaste rohkus Neeme Järvi praeguste materdajate leeris peaks kah tähelepanu äratama, vt samal teemal Eesti Meel: Sovetiaeg Eesti Vabariigi kultuurielus. Järvi on punaminevikust puhas, ent tema praegust vastaspoolt — Sirje Endrest Andrus Asipini — punataust just ühendabki.

Kui Isekiri lahkas ja võrdles dirigent Järvi kaht lahkumist ERSO juurest ja Eestist aastail 1980 ja 2010 ("Miks Järvi lahkus?") siis ilmnes, et preagust äraminekut põhjustanud tegureist tervelt pool on võrreldavad 30 aasta tagustega. Neljast põhjusest erines kummalgi aastal kaks ning jäi mõlemal korral nii palju ka samaks: ikka orkestri töötigimused tagamata, puudulikud on palk ja võimalused korralikke pille muretseda ega ole loodetud muutusi ka võimuladviku suhtumises, kuna kunstikauged "juhtivad seltimehed" on jätkuvalt kultuuripoliitikat ajamas. Kuis võib üks teatud kultuuriala mitme kümnendiga nii vaevaliselt edeneda?! On ehk selleski ministeeriumis värvivahetajaid, endisi kommusid ja sovetiaja usaldusisikuid paljuvõitu pukis? Tasuks uurida!

* Muusikahuviline võib ja võib ka mitte teada, et dirigent Neeme Järvi on kodanikuna päris ammu ameerik(aühendriik)lane, seega ei ole ta otseselt Riigikogu ühtki koosseisu ega kaudselt praegust EV valitsust kujundanud. Poliitteemat lahkav ajakirjanik võiks seda teada ja Järvist kirjutajale ei tohiks muud võimalust lubada lehetoimetaja.

Raudsele Indrekule (PBK asjus)

2010-11-21T04:11:00.030+02:00

Tere, Indrek!

Oleme vaimustuses Sinu südikast esinemisest venekeelses TV-s ja eriti saates «Vene küsimus»,* kus pidid seisma üksinda 4 venemeelse vastu. Sa tegid seda edukalt ning heas vene keeles. Teame ju kõik, kui raske on vaielda vastasega võõrkeeles ja seda eriti veel siis, kui oled üksinda, ilma toetajateta.

Masendav oli Rein Ruutsoo lausa reeturlik ja pugejalik retoorika venelastele meeldimiseks ja nende huvides. Samas on erinevalt Sinust Rein Ruutsoo meie vana hea tuttav, koguni sõber.

Säärastes debattides on kasulik meelde tuletada nn venekeelseile, kes armastavad rääkida endast kui allasurutud vene vähemusest, et nad pole mingi tõeline ja ohustatud vähemus. Kuigi nn venekeelne vähemus — ukrainlased, türklased (aserid—tatarlased), korealased, hiinlased jt rahvusgrupid — on Eestis vähemuses, siiski on nad enamasti suurrahvad nii laiemas plaanis kui ka võrreldes eestlastega, kel on rahvusliku püsimajäämisega raskusi. Neil aga seda häda pole, kadumise oht puudub, nad pigem koloniseerijad, kes rahvustavad ümber väiksemaid rahvaid, sh ka eestlasi. Nad ei anna endale aru, et tõeline ja ohustatud vähemus ei ole nemad, vaid eestlased kui väikesearvuline põlisrahvas, kelle keskel nad elavad ja keda nad süüdistavad enda ahistamises.

Ei jää muud üle, kui niisugustel debattidel tuletada neile meelde meie kui väikesearvulise põlisrahva tõelise ja ohustatud vähemuse — n-ö pandakaru olukorda, olgu siis NSVL-i (SU) või EL-i (EU) koosseisus.

Veel kord Sulle jõudu ja tervist soovides,

Tõnis Siim ja Rein Vanja

* «Russkij vopros» (Русский вопрос) on eesti muulaste lemmiku PBK — Pervyj Baltijskij Kanali (Первый Балтийский) teist hooaega kestev estofoobse alatooniga arutlussaade.

Televaataja kiri (Pm, 9. III 2011)

Ülal on juttu 20. XI 2010 saatest, mis käsitles rahvusvähemusi (vt viiteid ajalehe Stolica veebilehel). Kõrval on juttu saatest, mis jõudis PBK ekraanile 5. III 2011.

Saatesari algas PBK-Estonijas augustis 2009 ja tegijad on: alalised (külalis-) kommentaatorid Eduard Tinn, Rein Müllerson või veel keegi n-ö eesti punaprofessor, saatejuht Aleksandr Tšaplõgin, reporter Dmitri Kukuškin, režisöör Aleksandr Zukerman, alias Sahharov; tootjafirmad BMA Estonia ja Maurum; rahastaja — Tallinna linnavalitsus maksumaksja rahaga, mida 2010 kulus üle 1 mln krooni. Formaalselt tuleb raha läbi fondi "Гражданский мир" (ek Ühiskondlik Rahu — sic!)

Lisaks EestiMeel: Keskipropagandist on gebist

Sovetiaeg EV kultuurielus

2010-11-17T21:55:00.018+02:00

Paistab nagu oleks Eestis Järvi-peks jälle lahti läinud? Viimati toimus see 1980. aastate algul, pärast seda, kui Neeme Järvi sovetiimpeeriumist emigreerus.

Ajakirjanik, poliitik (KomSoMol...) ja ettevõtja (kirjastus SEJS) Sirje Endre, kes tutvustab end dirigent Neeme Järvi esindaja või vahendajana EV kultuuriministrile, süüdistab oma kirjutises (Delfi.EE-s 16. XI 2010 kl 19:45: "Neeme Järvi mõtted muutusid kiiremini, kui jälgida jõudis") dirigenti valetamises ja Eestile liiga suurte nõudmiste esitamises. Endre:

Kui minister (Laine Jänes, reformierakond) asus päästma riigi esindusorkestrit finantskrahhi lävepakult ja see on Järvi meelest riiklik kuritegu, (siis) tuleb küsida — kus ja kes siin tegelikult kuriteo toime pani? (...)

Kuidas ometi — vaatamata masule! — pääses Tallinna Filharmoonia orkester ilma igasuguse suure kärata sügisel esinema Euroopa ühte esindussaali Viini Musikvereini? Kuidas saavad pidevalt toimuda Filharmoonia Kammerkoori menukad ringreisid maailmas, kuidas (Tõnu) Kaljuste alles paar päeva tagasi dirigeeris New Yorgi esindussaalis, Lincoln Centeris? (...) Kõik äsjanimetatu leidis aset kärata, rõõmsalt ja armastusega, ilma et kedagi „riiklikuks kurjategijaks” oleks hüütud. (...)

Kui Hollandis jäi suvel ära klassikafestival, ütles Residentie orkestri peadirigent Neeme Järvi rahulikult: mis teha, raha ei ole. Hollandi kuninganna ei saanud Järvilt resoluutset kirja, nagu sai president Ilves seoses ERSO-ga. Miks siis Eesti on tema arvates erand, kus just nagu kasvaksid rahapuud õuenurgas? (...)

Vastus Endre viimasele küsimusele peaks olema selge. Neeme Järvi on eesti — mitte hollandi või flaami — väljapaistev mees, just selle pärast talle ongi Eesti üleilma üks suure tähega Erand.

Skandaal kipub vägisi JärviGate'iks... Meediapeksuga on liitunud kultuuriministeeriumile alluvate muusikakollektiivide juhid Jüri Leiten (Eesti Kontsert) ja Andres Mustonen (Hortus Musicus), mõlemad astuvad üles Eesti Meedia AS-i (reformierakonna meelses) päevalehes. Lisaks avaldas Endre Eesti Päevalehes (Tallinn) oma kirjavahetuse Järviga — räige poliitpornograafia, mis ei Endre ega EPl-i puhul ei üllata. Üllatab kui mürgistunud on Eestis Kultuuriõhustik!

Taustaks on Neeme Järvi 15. XI 2010 avalik kiri (vt lühendatult Tallinna EPl-is) ja sama päeva lühiinetervjuu ER-ile, kus Järvi kommenteeris USA-st telefonitsi minister Jänese otsust kui "riiklikku kuritegu" ja korruptsiooni:

Võim võidab alati meil — tuleb välja, et meil on Nõukogude kord (...) Minister Jänese isiklikud suhted võidavad (...) Minister paneb vägisi direktoriks mulle tundmatu inimese (...) Siin Ameerikas oleks selline käitumine võimatu (...) Kuidas ma saan töötada niisuguses olukorras Eestis? (Vt ER-i Delta saate 16. nov helisalves AK, ER-i jm uudiste ülevaadet siit — Järvi intervjuu algab: 6'23")

Meenutagem kõledat talve 1979-1980 — teinegi sama hooaja põgenik N-korra eest, helilooja Arvo Pärt ütles hiljuti pikemas usutluses New York Timesile, et Nõukogude aeg Eestis pole kaugeltki läbi, vaid ilmselt kestab 30 aastakest veel... vt Eesti Meel: postsovetism kestab pool sajandit

Toomepuu: üksikkandidaadid, ühinege parteiks!

2010-11-17T10:37:00.002+02:00

Jüri Toomepuu tahaks, et praegu igaüks omaette parlamenti kandideerivad tuntud isikud, nagu Helme isa ja poeg, kolonelleitnant Kunnas, peatoimetaja Tarand ja endine parteijuht Tšižikov, üksikult kandideerimise asemel hoopis looksid erakonna. Kui nad agaralt ja viivitamata hakkaksid parteistumiseks vajalikke allkirju koguma, siis saaksid nad seaduses nõutud 1000 allkirja õigel ajal ka kätte. Toomepuu imestab ja kutsub üles:

Miks mitte üksikkandidaatide “Võimuparteideväline erakond”?!

Hiljutine teade, et igas valimisringkonnas seatakse üles sõltumatu üksikkandidaat — kokku 12, mõjus kartellivälistele poliitikahuvilistele noahoobina. Üksikkandidaadi osalemine Toompea-valimistel on praeguse valimisseaduse järgi poliitkartelli soovunelm.

Üksikkandidaadi künnis ei ole 5% nagu nimekirjal, vaid umbes 10% ehk 100 : mandaatide arv ringkonnas. Suurimagi edu korral ei saa ta Toompeale kaasa ühtki mõttekaaslast, vaid toidab võetud häältega kartelli.

Partokraatide troojahobud? Kui üksikkandidaadid koguksid üle poole kõigist häältest, saaksid nad parlamendis ikka vaid 12 kohta ja edutu kartell kaheksa korda rohkem — 89 kohta. Tuleb maksta kautsjon, ent sellega üksikkandidaadi rahakulutus alles algab. Ringkond ei ole kogu Eesti nagu "Tarandit tehes", sestap tuleb tal kulutada palju, et oma maakonnas kartellikandidaadiga võrdselt pildile pääseda.

Kui küllalt populaarne üksikkandidaat on paigutatud igasse valimisringkonda, imeb see endasse nii suurel hulgal protestihääli, et täielikult välistab üle-eestilise organiseeritud ja seega eduvõimelise alternatiivi võimuparteidele. Sõltumata on isiklikust kujutlemast tegutseb üksikkandidaat kartellivastaste niššis justkui Trooja hobune — raha, energia ja inimeste usalduskrediit, mis võinuks tagada kartellivälise valimisnimekirja ja kampaania võimaliku edu, suundub otseselt kartelliväliste jõudude vastu.

Õppetund Eesti Kodanikult. Kartes, et kunagise Eesti Kodaniku valimisliidu edu esimese pärast-okupatsiooni-aegse riigikogu valimistel võiks korduda ja enamusparteide võimu kõigutada, võttis riigikogu vastu seaduse, mis keelustab valimisliiduks ühinenute kandideerimise ja lubab valimistel osaleda ainult parteidel ja üksikkandidaatidel.

Üksikandidaadina on muidugi väga raske valituks osutuda. Olenevalt valimis-piirkonnast vajab ta isikukvoodi saavutamiseks 4000 kuni 6000 häält. Partei nimekirjas on meie ülekandehäälte-süsteemi abil valituks osutumine palju lihtsam. Enne miinimuhäälte kehtestamist võis rahavast hakata esindama kas või 1 häälega, kui kandidaat peale iseenda kedagi teist ei suutnud veenda enda poolt hääletama. Üksikandidaatide peletamiseks on võimulolijad kehtestanud kandideerimiseks ka kopsaka kautsjoni, mille üksikandidaadid peavad oma taskust maksma. Parteide nimekirjas osalejatele tasutakse see partei kassast, rahaga, mis on omakorda võetud maksumaksjate taskust.

Ühendab üksmeel... Üksikkandidaatide vaated võivad küll erineda, aga kõiki neid ühendab väga oluline asi – nad ei usalda ühtki võimulolevat parteid ega poliitikuid, kes on rahvasuus tuntud kui poliitbroilerid. See peaks neile tagama enamiku poolehoiu, sest ega rahvalegi praegused parteid ja kandidaadid eriti meeldi. See nähtub faktist, et vaid umbes pool valimisõiguslikke käib hääletamas, ja sellekohastest küsitlustest, mis näitavad, et paljud hääletajatest annavad oma hääle parteile või kandidaadile, keda nad peavad vähem halvaks paljudest halbadest.

Ülalnimetatud üksikkandidaatide varasematest avaldustest võib järeldada, et neil on enamasti samad seisukohad, eriti uue põhiseaduse kehtestamiseks, mis teeks rahva tõeliselt kõrgeimaks võimuks, nagu praegune ainult lubab. Samuti demokraatliku valimisseaduse kehtestamiseks, mis Nõmmel Jaanile antud hääle jätaks Jaanile, selmet see — rahvavaenuliku "modifitseeritud jagajate jadadega d’Hondti meetodi ülekande" praeguse süsteemi järgi — üle anda Ivani valimiseks Lasnamäelt.

Võib arvata, et kui üksikkandidaadid suudavad märtsivalimisteks võimuparteide-välise erakonna luua, siis on tõenäone, et rahva nördimus praeguste parteide ja nende juhtidega viib neist vähemalt mõne ja võib-olla isegi nad kõik Toompeale oma valijaid esindama.

Teabeläte Jüri Toomepuu: Üksikkandidaadid moodustagu erakond! Kogu teksti vt: SI-307

Edward Lucas & Estonian Chilies

2010-11-04T06:05:00.015+02:00

Eesti võimas globaal-piiar, briti ajakirjanik Edward Lucas avaldas oma südamliku septembrikuise loo (vt «Eestlased ja tšilli» 20. IX 2010 Postimehes) oktoobri lõpuks ka inglise keeles.

Edward Lucas' fun piece about growing chilies in his office and naming them after famous Estonians (it appeared only in Estonian previously)

Chili peppers are not part of Estonian cuisine. But they have helped make some of Estonia's most distinguished sons and daughters famous at the Economist.

I should begin by explaining that my enthusiasm for all things Estonian is not my only eccentricity. Among the others are obsessive interests inrailways, cricket—and spicy food. My sister and I frequent a London restaurant called "Hot Stuff" and at Christmas and birthdays exchange bottles of hot sauce with names like "Wild Dog" and "Liquid Fire".

Although we don't believe in serious sibling rivalry, a bit of competition is fun. So when she started to grow chillies in her garden, I decided to grow bigger and better ones in my office. Soon I had a tray (a colleague's unused inbox) filled with compost and a two dozen tiny green sprouts. "What are you going to call them?" a colleague asked.

As a joke, I answered "they're all famous Estonians". Then I thought to myself, "why not?" I started jotting down names at random of Estonians I admire and would like to have as company in my office. Otto Tief. Jaan Tõnisson. Jüri Kukk, on whose behalf my mother, an Amnesty International stalwart, used to write letters. Other heroes of the resistance such as August Sabbe and Alfons Rebane. Aili Jürgenson and Ageeda Paavel, the teenage girls who blew up the first Soviet war memorial in Tallinn and were sent to Siberia. Kristjan Palusalu, the great prewar wrestler (who some say was cheekily chosen as the model for the real Bronze Soldier). Then my favourite writers: Lydia Koidula, Betti Alver. Kross and Kaplinski. I researched the Estonians who had been on postage stamps and who had public memorials. I added Kreutzwald, Jakobson, Jakob Hurt and some more pre-war politicians. All the heads of state of the prewar republic deserved mention, I reckoned. I added the two most impressive Estonians I met: Ernst Jaakson and Lennart Meri. All that was missing was an English connection (Rebane doesn't count). I settled on Gert Helbemäe (1913–1974). I doubt many modern Estonians have heard of him, but he was a leading light in Estonian literary exile circles in Britain until his death in 1970.

I bought more trays, pots and labels and started potting out the seedlings. Working out how to arrange them on the windowsill proved surprisingly time-consuming. At first I tried to do it logically: all political prisoners over there, pre-war politicians here, 19th century writers in one corner, 20th-century ones in the other, and so on. But my sense of mischief soon triumphed. Why not Koidula in bed with Kreutzwald? Their real-life epistolary relationship was tragically abortive (I've just been reading Madli Puhvel's excellent book about it).

But it seemed a shame not to transcend the boundaries of time and space more radically. I decided that it would be more fun for Koidula to meet Betti Alver, and for Kreutzwald to get to know the latter-day literary giants such as Kross and Kaplinski. It was the same with the politicians.

Initially I just laid them out according to a real-life chronology. But it seemed much more interesting to put Ernst Jaakson and Konstantin Päts together. I created a "military heroes" tray where Sabbe, Laidoner and Rebane could exchange stories.

I couldn't decide what to do with Lennart: he would fit in well everywhere and would be sorry to miss out on meeting any other others. In the end I decided he should share with Tammsaare and Jakobson: he would be the right person to explain to them what had happened in the years since their death. I spent a lot of time trying to work out whether people had met in real life: did Rebane and Laidoner know each other, for example? What were Ernst Jaakson's relations with Rebane like?

In the process, I got hopelessly muddled about which chili was which. Some are "Scotch Bonnets", some are "Habaneros" and a few from the world's hottest chili, the "Dorset Naga" (this is so spicy that it is the only food product that is cannot be bought by under-16s in a British supermarket).

Then something rather odd happened. My colleagues are very patient with my enthusiasm for Estonia's achievements. We do write about Estonia when it matters (on everything from the euro to the high anti-corruption scores, the flat tax, e-government and so on cyber-defence). We are robustly supportive of Estonia's position on language and citizenship laws. I even managed, a few years ago, to get three pages on Finno-Ugric grammar into the Christmas edition. We wrote a big obituary for Lennart Meri. But they maintain a polite distance to the subject. If I start talking about Estonia at office parties, I usually find that my audience is two pot plants and an intern.

My own plants changed that. My office is next to the kitchen, so I have a lot of people stopping by, as well as the cartographers, layout artists, fact checkers and other journalists who visit to discuss the paper's International Section (editing that is now my main job: eastern Europe is a sideline). Lots of them, ranging from interns to even my bosses, started asking me about the names on the labels. I was only too pleased to explain.

The answers proved rather shocking. It is one thing to know dimly about the miseries of communism in a faraway country. It is another to be given a real life example. "Did all the Estonians get sent to the Gulag?" asked one colleague, after I had given a quick explanation of the fates of Päts, Laidoner and Meri.

As more colleagues started asking questions, I prepared some short biographies and photos, trying to find other hooks for their interest. A colleague specialising in Iraq was particularly interested to hear how Laidoner, on behalf of the League of Nations, had drawn Turkey's eastern boundary after World War Two.

The plants named after people who had been in Siberia had to be closest to the window in order to enjoy the sunlight. As Jüri Kukk had died from forcefeeding, I was particularly careful not to over-water him. Oddly, the plants did not grow to match their names. Tammsaare, fittingly for a giant in literature, proved a giant in his botanic reincarnation too. Given his physical prowess, Kristjan Palusalu should have been similarly huge, but he remained a spindly little thing. Jüri Kukk, by contrast proved to be a great sturdy plant, as did Marie Under. Ants Piip and Jakob Hurt simply refused to grow more than a couple of centimetres.

Some of my visitors began to think it would be nice to have their own Estonian. After a lot of repotting into larger containers, my windowsill was getting rather crowded. I know Estonians hate crowds, so in principle I wanted to give them more space. But it was hard to give them away. Initially I said that those nobody who had been in exile in real life should be moved out of my office. Losing ones's homeland once is enough for anyone. Female poets were in particular demand. The deputy editor, Emma Duncan, took Betti Alver. But I simply refused to get rid of Lydia Koidula. It is bad enough having her disappearing from the 100 kroon banknote, let alone having her leave my office. One colleague insisted on a female poet, but I persuaded him to take Tammsaare instead.

The foreign editor, in between his other duties, has proved an affectionate and diligent guardian for Gert Helbemäe. When I was at the farewell party for the Estonian ambassador, Margus Laidre, I was delighted to meet an elderly lady from Leicester who had actually known Helbemäe. "He would have been so pleased" she told me.

In the summer, I was away for several weeks, but our editorial secretary, in between her other tasks (arranging trips to Iraq and Afghanistan, getting the Chinese embassy to give visas, and helping journalists recover notebooks left in trains and planes) paid scrupulous attention to the watering instructions I left behind. All the plants were alive and well when I got back.

But my colleagues were not happy. One senior journalist said grimly "It's like the Niger Delta here". I could see why. A plague of small black insects was buzzing round my plants, and escaping to other offices. I apologised profusely, explaining that these were "chekist" insects who were trying, as so often in the past, so sabotage Estonia. But the joke fell flat. On close examination, I think the compost, not the plants, was to blame. There was no time to lose. Muttering "nyet rastenia, nyet problemy" I took ruthless action, putting a dozen of the smaller plants into the bin and repotting the survivors in new compost.

My colleagues are happy again. But now they are impatient for the plants to flower and fruit. That requires some sunny weather. The Economist can influence a lot of things. But not that.

Teabeläte: European Voice — EdwardLucas.Com

Pärt: (post)sovetism kestab pool sajandit

2010-10-27T03:00:00.014+03:00

Arvo Pärt (pronounced PAIRT) sõnas New York Timesi auväärses portreeloos, et tuleb oodata veel kolm kümnendit, enne kui Eesti saab üle sovetismist.

Pärdi arvamusi ühiskonnaelu teemal kodumaal kas ei hinnata või ei huvitu me ajakirjandus neist. Harvade usutluste käigus ei peeta võimuvalla küsimusi igatahes oluliseks. Kui neid aga ilmub muu maailma ajakirjanduses, siis eesti teabevälja need ikkagi ei tõmbu — või tõrjutakse neid? Ka keset viinakuud New York Timesi üllitet portreeloo vahendamisega juhtus nii. Seda vältis targu Priit Kuusk ER-is, samuti Õhtuleht (kus ilmus sisuliselt ER-i ülevaate äratõmme). Nii suure mehe nii suurejoonelist lugu vääriliselt vahendades ei saa piirduda lobedusega, et Pärt ei ole poliitik ja et ta ennast ise sel alal diletandiks peab. Ena eestlase endapettu!

Juhtunut imestelles lisab Eesti Meel samast NYT-st paar nappi, aga olulist katket. Need on perekond Pärdi meenutused teelt pagulusse aastal 1980 ja tagasi 1992:

Bresti raudteejaama pagasikontrollis peeti Arvo Pärt piirivalve poolt kinni. «Meil oli ainult 7 kohvrit, need olid pungil täis mu noote, heliplaate ja -kassette» meenutas ta. «Nad ütlesid: "Kuulame!" Olime suures ja tühjas jaamas, ei hingelistki peale meie. Võtsime mu plaadimasina ja mängisime "Cantust". See oli nagu liturgia. Siis mängisid nad teist plaati — "Missa Syllabica". Nad olid meie vastu nii sõbralikud. Ma arvan, et esmakordselt ajaloos ilmutasid Nõukogude võimuesindajad sellist sõbralikkust.» See oli malbe nali. Pärast küsitlesin (kirjutab Arthur Lobow) ka abikaasat selle kummalise stseeni üle piiril. «Ma kogesin muusika võimet muuta inimesi,» ütles Nora (Pärt)
(…)

Aastal 1992, pärast seda, kui N Liidu rusudel kuulutati välja Eesti iseseisvus, tuli Pärt koos abikaasaga kodumaale. Nad olid veetnud 12 aastat eksiilis, peamiselt Berliinis. Küsisin, kas ta leidis eest hoopis teise Eesti. «See oli peagu sama mis lahkudes,» ütles ta. «Samad funktsionäärid, kes olid muutunud vaid värvi. On öeldud, et pärast okupatsiooni kulub (haavade) paranemiseks sama palju aega kui kestis anastus. Nii et meil kulub 50 ja Ida-Saksamaal 48 aastat.» Järgneb vaikne naeratus. «Aga oli ka omamoodi vaimustust.»

(…)

Peale muu on NYT veebiküljel portreeloo kõrval kuulamiseks 1…4-minutised helinäited Pärdi teostest «Credo», «Tabula Rasa», «Für Alina», «Passio» ja muidugi tema IV (Los Angelesi) sümfooniast.

Teabeläte: New York Timesi 15.-17. X 2010 «Arvo Pärt — The Sound of Spirit» by Arthur Lubow, Sunday Magazine, MM34.

Ringhääling on eetrimeedium

2010-10-24T15:19:00.015+03:00

Eesti Meel on varemgi tutvustanud sõna ringhääling õiget tähendust. Seekord selgitagem selle sõna käsitust ühes tulevas seaduses. Kas siit on loota eesti õiguskeele ja päriskeele vahelise pinge lahenemise võimalust?

Eesti seadusandjad kavatsevad "Ringhäälinguseaduse" tulevast aastast asendada "Meediateenuste seadusega", kusjuures osa sätteid, sh ringhäälingut ja televisiooni puudutavad, kantakse muutmata kujul üle ka uude seadusse. Nagu teada, on meie seadusandjad — ja seda eeskätt Ringhäälinguseaduses — mõistnud 'ringhäälingut' teisiti, palju laiemalt kui keeletargad või ükski õigekeelsuse sõnaraamat. Ka ENE-s (1974) ja "Väikeses entsüklopeedias" (2005) on 'ringhäälingu' sünonüümiks 'raadiolevi', mis teatavasti vastandub TV-le (samuti eetrimeedium) ja kaabellevile (mis pole eetrimeedium). Meediateenuste seaduse eelnõu ja EV seaduste järgi on 'ringhääling' seevastu...

... nii raadio- kui ka TV-programmide edastamine eetri, sh satelliitide kaudu, aga ka kaabellevi kaudu, olgu analoog- või digitaalkujul, kas vaba juurdepääsuga või kasutades tingimusjuurdepääsu-süsteeme, eesmärgiga teha need üldkasutatavate võstuvahenditega üldiselt kättesaadavaks.

Ringhäälingu seadusejärgne (eba)mõiste tekkis Ringhäälinguseaduse võstmisega 1994 ja idee järgi...

… see hõlmab nn 'raadioringhäälingu' + 'teleringhäälingu' nii eetris, traadis (traathääling e raadiotranslatsioon) kui ka kaablis (kaabellevi).

Keeleteadlased ega kõnekeel pole riigikogu sõnaloomelist suunist 16 aasta jooksul sellegipoolest järginud ega tunnustanud, rääkimata omaksvõtust. Mis on kõigiti mõistlik, kuna...
(a) eesti keeles tautoloogiline raadioringhääling = raadioraadio
(b) teleringhääling on lisaks 2-mõtteline, kuna (kreeka sõna) tele = 'kauge' ja võib seostuda peale TV ka mittekohaliku ringhäälingu või selliste saadete kaugvastuvõtuga, kas DX-harrastuse (DX-ringhääling, DX — ingk telegraafilühend distantsi kohta) vms mõttes.

Uues seaduses saab kahemõtteline 'teleringhääling' mõnel puhul asendatud ühetähenduslikuma vastega 'audiovisuaalmeediateenus', kuigi eelnõu autorid tahaks jätta seadusse ka 'teleringhäälingu' (eelnõu §4 lg4), samuti nagu õigekeelsuse mõttes nende poolt nii väärasti käsitatud…

… mõiste 'ringhääling', mis tähistab seaduses teleringhäälingu- ja raadioringhäälingu teenust ning (mis) ei haara tellitavaid audiovisuaalmeedia teenuseid.
(tsitaat Meediateenuse seaduse eelnõu seletuskirjast)

Veel eelnõu seletuskirja osundusi:

Tele- ja raadioringhäälingu ning tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste laia ala ei saa enam nimetada üldistavalt ringhäälinguks. (...) Meediateenuste nimetamine seaduse pealkirjas tähistab käesoleva seaduse sisu. Tegu pole enam ringhäälinguga, vaid uute audiovisuaalmeedia teenuste näol avardunud valdkonnaga. (...) Kuigi mõiste 'meedia' alla mahub tavakäsitluses ka trükimeedia, ei saa me täna rääkida laialt levinud trükimeedia teenustest. Seega on meediateenused omased eelkõige elektroonilisele meediale ja seepärast on põhjendatud ka loobumine pealkirjast Ringhäälinguseadus ning õigem on tähistada käesolevat seaduseelnõu nimetusega Meediateenuste seadus.

Keeleloogika õnneks peaks uuest seadusest kaduma niisugune jaburdus nagu "ringhäälinguluba kaabellevivõrgus" (Ringhäälinguseaduse §37) ja asemele tuleb vastava "teenuse luba".

Osa mõisteid lähenevad sisult Ringhäälinguseaduse omadele, vaid teises sõnastuses. Samuti on kasutatud Elektroonilise side seaduse mõisteid, nagu "tingimusjuurdepääs" ja "elektroonilise side ettevõtja". Veel uusi mõisteid seaduseelnõust:

• seaduses käsitletavad teenused: meediateenus, audiovisuaalmeedia teenus, teleringhäälingu teenus, raadioringhäälingu teenus, tellitav audiovisuaalmeedia teenus.

• muid mõisteid: meediateenuse osutaja, programmikataloog, äriteade, varjatud äriteade, sponsorteave, tootepaigutus…

Ilmainstituudi poolametlik lörtsiseletus

2010-10-19T15:14:00.005+03:00

Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudist saadeti umbläkitusena EMHI poolametlik seletuskiri* sõnade lumi, vihm ja lörts sünoptilise tähenduse kohta:

Kui sünoptik ütleb, et tuleb lund, lõrtsi ja vihma, siis see tähendabki, et tuleb esiteks lund (so vesi tahkes olekus pikkade kokkukleepunud jäänõeltena), siis vihma ja lume segu e lõrtsi (vett korraga nii vedelas kui ka tahkes olekus, kusjuures tahkes olekus on vesi jäänõelte kujul) ja siis tuleb veel vihma ka (see on vett vedelas olekus).

Eesti Meele kommentaarid meie sünoptikute argoole lumelörtsi osas on soovijale näha varasemais postitusis kas vähem (Lumelörts ja keelelörts) või enam poleemilisel kujul (Veel kord ilmainstituudi keelest) vastavalt siin ja siin.

Märkused:

* Kirjaviisi EMHI läkituses (nt sõna 'lõrts' puhul) ei ole siin muudetud; parema arusaadavuse nimel on lisatud kirjavahemärke. Läkituse originaal on pildil.

Täiendus 19. X 2010 Esiteks hea uudis: ühe väärika sünoptiku kinnitusel ei ole ülaloleva kirja autor üldse mingi sünoptik. Ja lihtsalt teadmiseks: EMHI ei avalikusta, kes see EMHI-i nimel teateid levitav anonüüm on.

Lisaks Eesti Meel: Tuule inimlikust mõõdust

Veel kord ilmainstituudi keelest

2010-10-18T18:22:00.012+03:00

Eesti meteoroloogia—hüdroloogia-instituut (EMHI) vastas Eesti Meele kriitikale sünoptikute slängi suhtes teatega, et 'lörts' ongi 'lumi'+'vihm'

Soovitasin vastuseks EMHI-l veel kord järele mõelda, kas 'lörts' ikka on vihma ja lume segu. Keelevaistuga inimene peaks ka ilma kõrgkoolita tunnetama, et 'lörts' on vaid millegi olekut (kvaliteeti) tähistav määrsõnaline liide.

Eesti Meel avaldas postituses «Lumelörts ja keelelörts» muret mitte lume kadumise üle loodusest, vaid oli häiritud selle sõna hoolimatu minetamise pärast teatud eriala ja ajakirjanduse keelekasutuses. Nii et, kui tänavu esimene lumi maha tuli, siis nägid (lume-) lörtsi taga lund vaid tavalised inimesed Jõhvis või Väike-Maarjas... Ainsatki helvest esimesest lumest ei pannud tähele ammugi peata-olu-meedia ükski väljaanne.

Kui oleks nii, et 'lörts' aina "vihma ja lume seguna" tõesti ummistaks keele, siis ei saaks ka EMHI ilmaennustus loogikaga raksu minemata kuulutada tulemas korraga "vihma, lörtsi ja lund" ehk lahtikirjutatult sama mis…

Vihma, vihma, lund ja lund!

Ühe avalik-õigusliku instituudi kohta oleks see aga liiga kõrge poeesia, ülevam kui viimase nädalaennustuse juhuvärss:

"Ajuti lörtsi, kohati vihma."
(Vt Ilmaülevaade 19.10.-25.10.2010)

Vigaseid pärle ei peagi otsima, EMHI ennustajad komistavad igal sammul. Näiteid viimase nädala mõttevigastest ilmaennustustest: «Loodetuul toob külma õhku ja lörtsi» (WWW.Ilm.EE 8.10.2010), «Tähelepanu, tulemas on veelgi tuult ja tormi!» (12.10.2010), «Tulekul on tugevat tormi, lörtsi ja vihma!» (13.10.2010) jne.

Karm lühikokkuvõte: ei matemaatiline ega keeleloogika ei kattu EMHI sünoptilise argooga.

Tuule inimlikust mõõdust

2010-10-15T15:21:00.010+03:00

Eede Eesti meediale: tuule kiirus arusaadavaks!

Eesti ilma(tu)targad sünoptikud ja ajakirjandus näitavad tuulekiirust SI-mõõtühikuis või Beauforti pallides. Aga kui palju ütleb meile õieti ilmateade tuulekiirusest teatud arvu meetritega sekundis (m/s)?

Äripäeva kindlustusblogis küsis kindlustusmaakler Ruti Miil 15. X 2010 omakorda, kas torm on torm...

Tugevalt puhuv tuul tundub tavainimesele täiesti korraliku tormina. Kindlustustingimuste mõistes ei pruugi see aga nii olla. Tormiks loetakse tuult, mille kiirus on vähemalt X meetrit sekundis.

Mõnegi Lääne-Euroopa maa ilmateadustused tähistavad tuule kiirust juba ammu n-ö tunnikiirusega kilomeetrites (km/h). See mõõdustik on täna laiemalt tuntud ja palju selgem. Nii jalgratta kui auto spidomeetrilt. Samma mõõdustikku jäävad rongisõidu- ja lennukiirus.

Osundan tuuletabelit Äripäeva blogist, lisades etema arusaadavuse näitlikustamiseks tuule tunnikiiruse km/h. Niisiis, Eesti kindlustusseltsid loevad tormiks tuulekiiruse erinevaid alampiire:

• BTA ja QBE 17m/s = 61km/h
• Seesam ja ERGO 18m/s = 65km/h
• Salva 20m/s = 72km/h
• Gjensidige 20,8m/s = 75km/h
• IF-kindlustus 21m/s = 76km/h

Eks ole vahe 15km/h selgemini käsitatav kui 4m/s. Vikipeedia annab juhiseid määratlemaks tuult ja tormi silma järgi — täpsust suurendab taas km/h lisamine:

Kiirus m/s (km/h) — nimetus — nähtav mõju

17,2… 20,7 (62… 75) — tormine tuul — puuoksad murduvad
20,8… 24,4 (75… 88) — torm — puruneb katuseid
24,5… 28,4 (88… 102) — tugev torm — puud murduvad.

Edasi tulevad juba maru (102… 117km/h) ja orkaanid (üle 117km/h).

Lume- ja keelelörts

2010-10-14T11:11:00.006+03:00

Nädala algul oli esimene lumi! Mõnel pool, nagu ilmateadustajail on komme ütelda. Muide ilmateateis ega -ennustusis polnud seekord lumest juttugi.

«Esimene lörts on nädala kaugusel --- Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi andmetel hakkas täna varahommikul Ida-Eestis sadama lörtsi --- jõuab kohale külmem õhk ja idapoolsetes maakondades võib sadada ka lörtsi, prognoosib EMHI --- loode- ja põhjatuul toob neil päevil tormiiile ja võib Ida-Eestis ka tiheda lörtsisajuga probleeme tekitada --- tõenäosus lörtsiks on suurem Ida-Eestis.»

Esimene lumi pani kilkama vaid uudise lugejaid. Veebikommentaare:

Väike-Maarjas (12.10.2010 kl 15:59) sajab ka ilusat lund praegu. --- Haa! Kl 14:10 Iisakus sajab siiamaani! --- 13:48 — lund sadas! --- Paides sajab ka lund praegu (kl 15:23) --- 14:04 — aias sadas saia...

Mida tähendab 'lörts'? — Lühidalt, 'lörts' on miski pea kõlbmatuks rikutu. Lume puhul tähendab see rikutud lumehelbeid, ja veel konkreetsemalt — lumesaju kestel sooja (jää sulamistemperatuuriga) õhukihti langedes üksteisega lõimunud (kokkusulanud) lumehelbeid (-kristalle) ehk ühe sõnaga — lobjakat. Valiku keeleteadurite lörtsiseletusi pakub EKSS-3 (lk 261-262)...

lörts, -i — annab edasi lörtsamise heli; ka lorts. Nt: Sülitab lörts ja lörts maha. Märjad kingad teevad lirts ja lörts;
— märg lumi, lobjakas (Paul Saagpaku Sünonüümi-sõnastiku lk 152 lisab 'ränts') Nt: Sajab, tuleb lörtsi. Tänavad, kõnniteed on lörtsi täis. Liitsõna: lumelörts;
— lahja vedel toit v jook, lake, lurr. Nt: "Ah, nüüd olen mina süüdi, et supp niisuke lörts ja lake?" (Hansen-Tammsaare) ... Ei see [viin] ole mõni sakste lörts, vaid puhas vabariigi valge. (Betti Alver) Liitsõna: supilörts;
— vilets, halva kvaliteediga riie vm. (Saagpakk, lk 152 — 'õhuke vilets paber v riie') Nt: Sellest lörtsist ei tasu ülikonda õmmelda. Liitsõna: riidelörts;
— vilets, kehv. Lörts riie, lörts paber.

***

lörts, -u — vähese püdela aine järsu liikumise heli; lorts. Nt: Läheb märgade kingadega, nii et lörtsud käivad;
— väike kogus sellist ainet. Nt: Sülitab, nuuskab hea lörtsu.

***

lörtsine — lobjakane. Nt: Lörtsine lumi. Lörtsi(se) ilmaga on jalad ja rõivad märjad.

Kuidas jääb aga lörtsi keelega? Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut oma sünoptikute slängiga lörtsib meie keelt enamgi kui globaalne kliimamuutus esimest lund.

Uus Eesti Elu asus plagiaadileeri

2010-10-13T15:01:00.002+03:00

Globaalsel Eesti Elul on tänasest provintsiaalne vastane.

See pole esimene nimehõive meie üleilmse penetratsiooniga teabeväljas. Nii ilmus 15 aastat tagasi eesti teabevälja topeltkogus Eesti Päevalehti: üht anti juba üle nelja kümnendi välja Rootsi pealinnas, teine sigines 1995 Eestisse. Taas kordub sama lugu, seekord Eesti Eluga: üks ilmub juba 8 aastat eesti nädalalehena Kanadas, teine ilmus täna lagedale Eesti avalik-õiguslike piirkonna-uudiste veebiportaalina.

Eesti Elu (Toronto) koondas 9. I 2002 kahe varem omaette üllitet nädalalehe Vaba Eestlase (1952-2001) ja Meie Elu (1950-2001) konkureeriva jõuvaru ning sellest kujunes välja niisama tubli globaaleestluse kui ka kogukonna veebifoorum.

Eesti Elu — sügisel 2010 Tallinnas

Aastast 2002 ilmub Torontos Eesti Elu

Eesti Elu (Tallinn) portaali haldab Saarmann Meedia OÜ (Paldiski mnt 3-16) ja veebivärava käivitajaks on sama osaühingu juhatuse esimees Tanel Saarmann. Siit saab üle lugeda üllitisi ja teateid portaaliga koostöhe astunud 55-60 omavalitsuselt, kus ühtekokku elutseb viiendik Eesti elanikke. Portaal vahendab valla- ja linnalehtede kirjutisi internetis, lisab ühise veebimootori ja -kommenteerimise võimaluse ja saab sisu levitamise eest hüvituseks täieliku reklaami müügi õiguse, kuid mingit kaastööd Saarman Meedia ei tasusta. Portaal paistab võistlevat ennekõike maakonnalehtedega. EestiElu.EE portaalil oli esimese päeva pealelõunaks veebikommentaare kogunenud vaid 1.

Kui Tallinna päevalehed — Hommikuleht, Päevaleht (Noorte Hääl) ja Rahva Hääl — kevadel 1995 ühinesid ja selle tulemusel 5. juunil ilmus Päevalehe asemel uue päismikuga Eesti Päevaleht (Tln), siis kommenteerisin Vaba Euroopa Raadios seda, osutades vajadusele edaspidi nimekaimudel ikka kuidagi vahet teha. Mõlemad EPl-id ilmuvad endiste nimede all praegugi, sestap olen seni ja kavatsen tulevikus üht või teist EPl-i osundada lehenime kõrval ilmumiskohale viidates (Tln / Stk). Selleks on püsiv ajend — vajadus kord üht, kord teist osundada jääb, sest mõlemad olid/on kaasaega kajastava teabelättena väärtuslikud. Soovitan sama igaühele, kes peaks kumbagi meediumi kirjalikult tsiteerima. Iseäranis sobimatu oleks vahetegemist eirata teadustöös.

Ajaloolane Helk SRV teisest köitest

2010-10-12T16:02:00.002+03:00

«Sõja ja rahu vahel» II köide on koguteose 6 aastat oodatud jätk eesti rahva esimesest raskest ajast N Liidu kütkes, millele tuli vahe sõja algusega juunis 1941. Vello Helk vaatleb ja arvustab:

Köitel on 15 autorit, mis näitab laialdast huvi selle uurimistemaatika vastu. Teoses on 665lk + 90lk lisasid + 8 kaardiskeemi + fotosid + isikuregister. Köide on illustreeritud teemakohaselt, autoriteksti täiendab mahukas dokumentide valik ja statistika. Selles mahukas teoses on paika pandud paljud kurvad faktid Eesti Vabariigi ja selle paremiku likvideerimisest esimesel punasel aastal. Suur panus, aga tulemus pole just ühtlane, mida mõjutab ka autorite rohkus.

Teos jaguneb neljaks osaks:
osa annab ülevaate kiiresti muutuvast sõjalisest ja rahvusvahelisest olukorrast Euroopas 1940. aasta suvel ja näitab ka N Liidu kavu Balti riikide kiireks okupeerimiseks.
osa — okupeerimise läbiviimise käik juunis—juulis—augusti algul 1940.
osa — detailne käsitlus toime pandud hävitustööst EV sõjaväe, Kaitseliidu, piirivalve, politsei ja Eesti riigiaparaadi, omavalitsuse, kohtusüsteemi kallal, tõstab ses seoses esile kohalike kommunistide osa siinses võimuaparaadis, Moskva repressiivsüsteemi laienemist Eestisse ja vägivalda elanike vastu.
osa käsitleb rahva suhtumist okupatsiooni ja riikluse kaotusse, kus nõutuse ja kaasajooksikluse kõrval domineeris vaikne tõrkumine ja vastupanu. Lisaks ülevaade aktiivsest vastupanust, kuivõrd seda esimesel punasel aastal esines. Eesti riikliku järjepidevuse kaitsmisele oli suunatud Eesti välissaatkondade tegevus. Rahvusvaheline reaktsioon Balti riikide okupeerimisele on samuti leidnud analüüsimist.
Teos sisaldab palju fakte, mida on püütud tasakaalukalt analüüsida ja hinnata. Uuritakse ka, kuis suutis eesti rahvas üldse liidendamist N Liiduga omaks võtta ja mis mõju see talle avaldas? Tõdetakse, et algul ei saanud mitu välismaal olevat saadikutki aru, mis on toimumas, ja edastas oma asukohamaale N Liidu propagandat.

Tõde ja pettus. Teoses puudub allikate ja kasutatud kirjanduse ülevaade, mis olnuks ulatuslik. Vähe on kasutatud Harald Habermani (1904-1986) trükis ilmunud mälestusi (Tagasivaatamisi. Tln, 1988, 192lk), rohkem on viidatud mälestuste käsikirjale Riigiarhiivis. Sisekaitseülemana mängis Haberman tähtsat osa valimiste korraldamisel ja läbiviimisel. Mälestustes väidab ta muuseas (lk 84), et Jaan Tõnisson (1868-1942?) olevat suvel 1940 isiklikult soovinud luba Rahvaerakonna taastegutsemiseks. Ta andnud Habermanile erakonna liikmete nimekirja ja ka aega järelemõtlemiseks. Tõnissoni soovi ei täidetud, Haberman imestas vana poliitiku naiivsuse üle, et ta andis uuele võimule andmeid, mis kergendas väljapuhastamist. See ei pruugi olla täielik tõde, kuid on mainimist väärt.

See haakub vastasrinna muude ringkondade algse hoiakuga, millele on ka viidatud käesolevas teoses. Ei tahetud uskuda, et uus võim oli nii ebainimlik, kui see end üsna ruttu paljastas. Uues valitsuses polnud ühtki kommunisti, küll aga mitmed kultuuritegelased. Hans Kruus (1891-1976) ja Harald Haberman olid Jaan Tõnissoni kolleegid Tartu ülikoolist. Venelastega oli ju varem hakkama saadud, aga endised kogemused ei kõlvanud kuhugi. Algsed lootused luhtusid kiiresti.

Puudulik kultuurikäsitlus. Omariikluse juurde kuulub kultuur koos haridusega. Selle tasalülitamine oleks teeninud käsitlust. Pole aga andmeid raamatukogude puhastamise ja raamatute hävitamise kohta. Nii ei saa me ka teavet Olga Lauristini (1903-2005) suurpanusest sel alal. See kõik peaks vaimse terrorina kuuluma esimese punase aasta käsitluse raamidesse. Nii pole ka analüüsi kultuuritegelaste rollist kaasajooksikutena.

Uurimine jätkub, tunnistajad on lahkumas, arhiivimaterjal pole veel ammendatud. Siin on aga raamatusse raiutud dokumenteeritud faktid, mis põrmustavad Moskva väited Eesti vabatahtlikust liitumisest N Liiduga. Tegijad pälvivad tänu, koos sooviga, et neil jätkuks jõudu ja võimalust selle kõigiti toetust vääriva suurtöö edasiviimiseks.

Teabeläte: Vello Helgi kommentaar "Esimese punase aasta ajalugu" Vaba Eesti Sõnas. Arvustust saab tervikuna lugeda siit.

Viinakuu kirikuuudised

2010-10-09T19:08:00.005+03:00

... on joovastavad. Eesti mõlemal luterikirikul, välismaisel E.E.L.K.-l ja kodumaisel EELK-l on kavas ametlikult omavahel ühineda tänavu 13. novembril. — Viimane neist, EELK tagandas eelnevalt kummaski kirikus teeninud Geikristlaste Kogu asutajaliikme pastor Heino Nurga vaimuliku ametist ja -nimistust. — Geikristlaste Kogu alustas päev hiljem ametlikult oma tegevust võimalus- ja kohtlemisvõrdsuse nimel ühiskonnas ja usuühendustes. — See kõik on tõesti nii!

Vene aja mälestiste paraad Narvas

2010-10-07T13:08:00.011+03:00

Sammas ise Valme blogist

Kas Narva monumendisõjas on alanud vastupaealetung — punamonumentide taaspüsitamise ajajärk? Kohalik sõjahaudade huviline Andres Valme taotleb Narva linnavalitsuse luba Vabadussõjas langenud kommunistide mälestuskivi teisaldamiseks Narva linnuse hoovist Siivertsi kalmistule.

Oma järjekordsest hauatähistamise plaanist andis Andres Valme teada Eesti Sõjamemoriaali MTÜ nimel vaid paari päeva eest 4. X 2010, rööpselt linnavalitsuse teavitamisega:

«Õiguslik alus monumendi teisaldamiseks on Siivertsi kalmistu detailplaneering, mis tähistab Viljandi Teise Kommunistliku Polgu sõdurite matmiskohti, samuti Sõjahauade seadus, mis määratleb sõjahaudade hooldamise korra. Mälestuskivi teisaldamise ja haljastustöö plaanime lõpetada oktoobri teisel dekaadil.»

Keskerakondlast Andres Valmet on kohalik meedia nimetanud vastuolulise reputatsiooniga ajaloohuviliseks, vastuolulisust ilmestab muinsuskaitse eiramine.

Teine keskerakondlane Narva linnavolikogu esimees Mihhail Stalnuhhin sepitseb endiselt linnaruumi Peeter I büsti panna. Seni ootab too oma tundi Peetri platsi ühel vaateaknal (foto Stalnuhhini blogist)

Kolme aasta eest, detsembris 2007 avastas Narva muuseumi direktor Andres Toode meistrimehed tööhoos mustast graniidist silte paigaldamas ühe linnuse veeres oleva obeliski peale. Kooskõlastamata töö oli tellinud Venemaa Narva-peakonsulaat.

Teabelätted: Ilja Smirnov, Sõdurite mälestustahvel tahetakse surnuaiale viia ja Pamjatnik voinam-kommunistam hotjat perenesti na kladbišče 7. X 2010 Severnoe poberež'e—Põhjarannikus

Kapo ongi kontrolli alt väljas

2010-10-06T15:10:00.022+03:00

Miljardär Toomas Annus on Äripäeva tänane kangelane. Seitsmeaastane justiitsvintsutuse kogemus võimaldab tal hinnata ja — oma etteastes Äriplaan 2011 seminaril seda ta tegigi — asja(tund)likult arvustada nii Kaitsepolitseiametit (KPA) kui ka kõikvõimast Riigiprokuratuuri, kes on määratud kohtueelset uurimist ohjama ja seega KPA-d kontrollima.

Kõigele vaatamata on KPA selle mehe jutu järgi otsustades onupojapoliitikat viljelev ja kättemaksuhimuline (ühe sõnaga: korrumpeerunud), prokuratuur kipub (omaenese tarkuses) ärieetika valvekoeraks, süütuse presumptsioon on Eestis kõigest sõnakõlks ja süüasja(d) paisutatakse makismaalselt mahukaks vaid selleks, et halvata süüdistatava kaitsevõime.

Toomas Annuse vapustava konverentsikõne 18 minutit saab näha siit või siit (Toomas Annuse 30. IX 2010 sõnavõtu ülevaateid vt BBN-Investoris, Delfi.EE-s, mõneti tendentslikku kokkuvõtet Postimehe E24-portaalis või parem juba oma kõrva—silmaga — Äripäeva videosalvest)

Kaitsepolitsei peadirektor Raivo Aeg nimetas Äripäevas väiteid KPA kättemaksuhimust ja poliitilisest mõjutatavusest jaburaiks. Ent tegelikult ei suuda keegi neid õieti kontrollida, sest EV haldussuutlikkus ja järelevalvevõime Kapo jms asutuste üle on üsna puudulik. Nii kinnitab Äripäevas ka vastava parlamendikomisjoni liige roheline RKL Marek Strandberg.

Alles tänavu (2010) sügisel oli Belgias justiitsasutuste järelevalvekomisjonide üle-euroopaline konverents. Seal osalenud Strandberg leidis Äripäeva usutluses, et on saabunud aeg EL-is kodanikuõiguste kindlustamise alal kogemusi vahetada, sest need on mujalgi nõrgalt kaitstud. Nii et...

Õige aeg süsteem Euroopas tervikuna üle vaadata?

Marek Strandberg: Jah, sest probleeme on paljudes riikides. Paljud tunnistavad seda, et Külma sõja järel on mõningad muutused toimunud. Konverentsil tõdeti, et järelevalve võiks olla selgem, mõistetavam ja kodanike huvides. Te küsite minu käest keerulist asja, ma ei saa [nn maadevahetuse süüasja 40 tuhande leheküljelist] kohtutoimikut hinnata.

Kui vaadata Eesti järelevalve-õigusi, siis need õigused on väga suured. Piltlikult öeldes võib komisjon (riigikogu nn Kapo järelevalve komisjon - Äripäeva toimetus) igal hetkel sisse jalutada ükskõik millisesse julgeolekuasutusse ja tegeleda seal sellega, kas üks, teine või kolmas toiming on toimunud seaduse järgi; kas kodanike põhiõigusi rikutakse seaduspäraselt või mitte, kas on olemas kohtuload jms.

Küsite nüüd, miks komisjon seda siis ei tee, — sest komisjonil on 6 liiget ja 2 ametnikku ja on selge, et antud hetkel seadus, mis võimaldab komisjonil järele valvata, ei lähe kokku eelarveliste võimalustega. Me ei suuda tegelikkuses kasutada ära väikestki murdosa sellest võimalusest teha järelevalvet.

Hetkel puudub siis piisav järelevalve?

Strandberg: Jah. Aga see on olnud süsteemikindlalt eelarveküsimus. Toon ühe näite. Komisjon (nn Kapo järelevalve komisjon - Äripäev) püüdis aastal 2007 ja 2008 ette valmistada jälitustegevuse automaatse järelevalvamise süsteemi. Oludes, kus meil on rohelised toimikud ja kogu pealtkuulamise protseduurid on ju sekkumised mingitesse failisüsteemidesse, selle järelevalve automatiseerimine pole tehniliselt ülemäära keeruline töö, aga see jäi tegemata. Sest eelarvemahud vähenesid, riigikogu vähendas eelarvekulutusi ja see teema langes ära.

Marek Strandbergi intervjuu Kaisa Tahlfeldile, Riigikogu ei suuda valvata Kapo üle. Äripäev, 6. X 2010.

Lisa: Toomas Annuse intervjuu 6. X 2010 Äripäevale

Tasuks lugeda ka Sulev Vedleri — Tarmo Vahteri kirjutist "Liiga tugev kaitsepolitsei" 4. VI 2010 Eesti Ekspressis, mis mh sedastab...

Et KPA rakendab süüasjad menetlusse omaalgatusel pärast andmekogumist või -hanget, mis toimub kas salaja e-kirju lugedes ja/või varjatult kõnesid pealt kuulates ja/või vargsi kahtlusaluste kodusid ja/või töökohti külastades... Eestis on 2 pealtkuulamisjaama, võimsam KPA-s ja nõrgem keskkrimipolitseis. Neis käivad võõraid telefonikõnesid pealt kuulamas ka prefektuurde ning maksu- ja tolliameti esindajad, kel oma telefoniside-seirejaam puudub... Kapol on tava teha prokuratuuri poole pöördumise eel ennetavat kontrolli, nn teabehanget, so nuhkida e spioneerida "riigi julgeoleku tagamise" sihiga, olgu siis vastuluureks, terrorismi ennetuseks või korruptsioonijuhtumite uurimiseks...

Keskipropagandist on gebist

2010-09-29T09:08:00.047+03:00

Kui seni arvati Keskerakonna kihutustöö retseptivaramuks Linnar Priimäge, siis Jevgeni Krishtafovitsh osutab kesikute ropaköögi kokkade võimalikule KGB-koolile.

Tallinna venekeelse propagandalehe Stolica (Столица — ek Pealinn) praegune peatoimetaja Viktoria Jürmann (*1959) ja ühtlasi Tallinna kantselei PR-teenistuse töötaja oli aastail 1978-1991 nimelt kontrolör Eesti NSV KGB operatiivtehnilises osakonnas, st ta kontrollis võõrast era- ja ametlikku kirjavahetust (vt Kapo 18. XI 1997 teadaanne nr 68 — 28. I 1998 Riigi Teataja Lisas.) Krishtafovitsh ironiseerib:

Õige inimene õiges kohas!

Ja pärib maksumaksjana aru Tallinna linnavalitsusele saadetud kirjas:

Kas Tallinna linna propaganda-osakonda värbamisel on okupatsioonivõimu repressiivtöötajail või agentidel mingeid eelisi? Kui jah, kas siis kehtib see reegel ainult KGB või samuti Gestapo, SiPo, SD ja RSHA töötajaile?

Venekeelses pealinnalehes Stolica on pöördumise autor viimasel ajal pidevalt materdada saanud, mitte ainult peatoimetaja Jürmanni, vaid ka linnaametnik Kangru, alias Volkovi käest. Viimase kohta küsib Jevgeni Krištafovitš:

Mispärast peidab linnaametnik Maksim Kangur oma tekste linna ametlikus väljaandes varjunime Volkov [Maxim Wolf/Hundiste/Villem Võsa(?)] taha? Kas oma peatoimetajalt saadud gebistliku eriülesande tõttu, mis eeldab identiteedi varjamist?

EestiMeelne kommentaar:
Seega oli sovetliku salateenistuse KGB kunagine kirjavahetuse seire ehk perlustratsiooni osakond (OTO) tulevase (partei)žurnalistika taimelava. Sovetiriigi julgeolekukomitee kogemus ja ametioskused on EV-s sallitud ja töölevõtul hinnatud mujalgi: sagedamini mitmesuguste eraturvafirmade, Kaitsepolitseiameti, AS-i Eesti Post või siis vähem väljapaistvate firmade või ametite koosseisus. Krištafovič näitas nüüd ära veel ühe valdkonna — spetisiifiliselt parteimeedia, aga ka ajakirjanduse ja piiarluse üldse. Viktoria Jürmann on ju töötanud ja kirjutanud (Sovetskaja) Estonia, Molodjož Estonii, samuti Vesti nimelises lehes kah, mis vist ei olnud päris erakondlikud.

Viktoria Jürmani KGB-aastail keskendus kõnealune OTO-osakond meelsusvalve raames eeskätt rahvusvahelise ning osaliselt ka sisemaise postivoolu salajasele kontrollimisele, so võõraste kirjade lugemisele, kopeerimisele, tõlkimisele, nendest vajadusel KGB muudele osakondadele raporteerimisele ja — mis kõige tähtsam — kataloogimisele. Kas aga kirjavahetuse jm postisaadetiste omavoliline hõivamine, avamine, varastamine jne on kummaline või iseloomulikult sobiv kool, kogemus ja kõlblik taust ajakirjanikule?

EestiMeelsel ei ole vaja kedagi Viktoriat hukka mõista ega mõista. Küsimus jäägu siin lahtiseks, sest ajakirjanike koolituse ja kõlblusega on Eestis lood nii nagu on... Seda ei saaks küsida isegi neid koolitanud professor Marju Lauristini käest, sest temagi sai žurnalistliku kogemuse kõigepealt võõra töö — nimelt Ameerika Hääle saadete seiramise ja protokollimisega kompartei keskkomitee ja KGB tarvis, kui ta 1960-kümnendil Eesti Raadio (ERR) vastavas sala-osakonnas töötas. Eks temastki saand asjatundja — ja missugune!

Asula Tartu kohal on 90 sajandit Jurjevist vanem

2010-09-24T19:27:00.009+03:00

Tartu vaimu uus mõõde. Tartu Ülikool sai kätte Uus-Ihaste arheoloogilise leiukoha ekspertiisi andmed, mille järgi määrati Tartu inimasula vanuseks 8000 aastat eKr. Tulemust kinnitavad ka Rootsi ja Soome arheoloogide nanotehnoloogilised ja radioaktiivse süsiniku meetodil tehtud analüüsid.

Vene ajal suruti peale Tartu linna asutamise puhul aastat 1030 ja legendi vürst Jaroslav Targast, kes tegelikult oli Eesti üks esimesi vallutajaid, asula ja linnuse mahapõletaja, ühesõnaga — anastaja. Aga kuna samasse ajajärku jäi Tartu esmamainimine, siis tähistati sovetiajal, kolme kümnendi eest Tartu 950. aastapäeva ja üllitati postmark (pildil)

Ajaloolane ja linnaisa Aadu Must (KE) kirjutab Tartu Postimehes, et Tartu vanuse määratlemine linnana pole kuigi lihtne, mistap arutab seda ka praegune linna volikogu:

Asula teke, selle esmamainimine ja linnaõiguste saamine on 3 ise asja. Umbes aastasse 1030 langeb Tartu esmamainimine kirjalikes allikates (...) Linna vanuse arvutamisel on üks väga lihtne reegel: see hakkab tiksuma asula linnaks saamise hetkest (...) Tartu loo aitab segasemaks ajada (...) teadmine, et siin resideeris juba varem Lihula piiskop. Ent 6. XI 1235 loodi Tartu piiskopi ametikoht ning sellest peale oli kristlikule maailmale olemas ka Tartu linn (...) Kas Tartu valmistub tähistama linna 775. sünnipäeva? Volikogu kultuurikomisjon arutab ja otsustab, kas selleks on piisavalt alust. Kui on, siis (...) võiksid linnavolikogu esimees ja linnapea sel puhul teed ja kringlit pakkuda ning Toomemäel võiks rääkida meie linna ajaloost.

Vt Aadu Must, Tähistame 10 000-aastase Tartu 775. aastapäeva? 24. IX 2010 Tartu Postimehes või Kanal-2 veebis

Vt ka Aivar Kriiska ja Kaido Linde Eesti vanimate asulate kaarti

Eesti mustlaste endanimetusest

2010-09-17T14:29:00.017+03:00

Eestis on 'mustlase' kõige uuema sünonüümina käibel 'romi', ent romid nimetavad end teisiti.

Viimati on avalikkuse ees 'romi'-nimetust kasutanud peaminister Andrus Ansip 16. IX 2010 ER-ile antud intervjuus ja Eesti Päevaleht (Tln, 17. IX 2010) intervjueerides Põhja-Eesti Romade Ühingu juhti Roman Lutti.

Ansip rääkis nimelt EL-i Ülemnõukogu* istungi järel Brüsselist Päevakajale 'romide küsimusest' ja 'Prantsusmaa romidest', kes olla EV peaministri väitel sellelt maalt vabal tahtel lahkunud, seega mitte etnilise diskriminatsiooni alusel välja saadetud. Eesti Päevalehe ajakirjanik alustas usutlust filoloogilise mööndusega, et 'romi' asemel võib öelda ka 'roma', kuid ise kasutas sagedamini siiski 'mustlast'.

Roman Lutt loeb kohasemaks öelda 'roma', kuid kinnitab, et nemad, st Eesti mustlaskond, oma endanimetust eesti keelele kindlasti peale ei suru.

Erik Rand (EPl): Prantsusmaa on välja saatnud juba üle tuhande roma ehk romi, kellel pole väidetavalt elamisluba. Kas teie hinnangul on selline käitumine õige?

Roman Lutt: Et vastata sellele küsimusele, peab tundma EL-i seadusandlust. Kui on tegemist seadusvälise tegevusega, siis on see diskrimineerimine. Töö- ja haridusprobleemid on lahendatavad, aga nendega ei tegeleta, ja siis leitakse mingi variant inimesed riigist välja saata. See on Nicolas Sarkozy populism, et valimistel plusspunkte teenida.

Kas roma või romi? Kirjakeele aluseks oleva Eesti Õigekeelsussõnaraamatu värskeim väljaanne pakub 'mustlase' kõrvale vaid üht alternatiivi: 'romi' (tüüpsõnad 'pesa', 'saba' ja 'arutelu', vt EÕS, Tln, 2006, lk 559, 794). Kasutusnäiteis eelistab selgelt aga ajaloolisemat 'mustlast':

Rändrahvas mustlased. Käib v ajab peale nagu mustlane. Mustlaseit, mustlaselu, mustlaslaager = mustlasleer, mustlasmaadlus, mustlasmuusika, mustlastants. Mustlaslik.

Veel tähendusi ja kasutusi:
Mustlaslik = nomaadilik; boheemlaslik (Paul F Saagpakk, Sünonüümi-sõnastik. Brampton, 1992)
Manguja** = musteldaja; ~ mustlane (Asta Õim, Sünonüümi sõnastik. Tln, 1991)

Inglise sõnastikud ütlevad muide ainuses 'Rom' |rōm| ja mitmuses 'Roma' |ˈrōmə|
= a gypsy, esp. a man. Selle sõna juured ulatuvad XIX sajandi keskpaika ja 'Rom' on ise lühend sõnast 'Romany'.

Romid on mõne allika järgi vaid üks (suurem) mustlashõim, teise (väiksema) sinti-hõimu kõrval. Sestap võiks vahet teha ka romi-mustlastel ja sinti-mustlastel. Roman Luti kinnitusel, muide, saavad Eesti romad hästi aru ka Saksamaal elavate mustlaste sinti-keelest, kuigi tollel on saksa mõjutusi.

Märkusi...

Eestis elab Berliini Elanikkonna ja Arengu Intsituudi andmeil 1250 mustlast, mis on EL-i liikmesriikide väikseim absoluutarv; suurim on nende arv ja osatähtus Rumeenias (1,9mln), Bulgaarias (750tuh); Prantsusmaal elab 310tuh mustlast.

* Euroopa Liidu Ülemnõukogu on — vältimaks EL-i sovetlikku allusiooni NSVL-iga — eesti keeli mugandatud ametlikult EL-i Ülemkoguks.

** Manguma lunima, nuruma, nuiama, klanima, musteldama, nääksuma, santima, {nagu uni} peale käima, nagu surm (surnu, mustlane) peale ajama; ~ kerjama,
➝ mustlaskeelsest sõnast manga (ek 'palun')

Eesti ajaloo punased kaaned

2010-09-09T19:54:00.011+03:00

Vastukaja Karl Siilivase ülistusele kuukirjas KesKus

Vello Helk: Olen varemgi tähelepanu juhtinud omapärasele faktile, et Eesti Teaduste Akadeemias (TA) ei ole — vastupidiselt muu maailma tavadele — esindatud riigi teadlaste paremik.

Eestis ajaloo esindajatena TA-s jätkas pärast taasvabanemist sovetiaja triumviraat: Juhan Kahk, Viktor Maamägi ja Karl Siilivask. Kaks esimest on vahepeal elust lahkunud, neile pole aga 19 vabadusaastaga leitud asendajaid. Eesti ajalugu esindab jätkuvalt 83-aastane revolutsiooni-ajaloolane Karl Siilivask, kes on sellega ka Eesti summus historicus (ülim ajaloolane).

Teda tutvustab pikemas positiivses intervjuus teadusajakirjanik Margus Maidla (‹Tartu ülikooli ajaloo kaanestaja› KesKus, 6/2010), kirjeldab panust, mainib teoseid, sh kandidaaditööd «Eesti töölis-klassi võitlus rahvusvahelise imperialismi ja kapitalistliku diktatuuri vastu kodusõja aastatel (1918–1920)», mille Karl Siilivask kaitses 1954 TRÜ juures. Viisteist aastat hiljem kaitses ta samas doktoriväitekirja «Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon Eestis». Maidla küsimus ”Kui nüüd saaks toonased väitekirjad ringi kirjutada, siis kas muudaksite palju?” saab vastuse:

Karl Siilivask: Kui tõsiselt järele mõelda, siis kaunis vähe. Doktoritöö pealkirjas jätaksin ära sõna “suur”, sest nii suureks oktoobrirevolutsiooni mõju ei kasvanud, kui tollal arvati. Kogu faktilise materjali jätaksin alles.

Talle meeldib siiski, et oleme vabad, samuti sõnavabadus. Lõpuks meenutab ta veel:

Riiklikke ordeneid ega muid aumärke (v.a Lenini mälestusmedal) ei ole ma saanud. Üheks põhjuseks oli pidev opositsioon 1956–1971 EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri Leonid Lentsmaniga ning 1980–1988 Rein Ristlaane ja Karl Vainoga. Viimaste survel ei esitanud TA Presiidium mind 1983 ümbervalimiseks Ajaloo Instituudi direktori kohale. Ajendiks said kahe Ajaloo Instituudi töötaja (Vello Lõugas, Rein Ruutsoo) allkirjad nn 40 kirja all.

Nii leiab ka tema andmeid enda ahistamisest.

Kas tunnustab TA Siilivase vaadet Eesti ajaloole? Seda võetakse vaikides teatavaks, just nagu 2 saksa ajaloolase arvamusi Vabadussõja kohta, milles on märgata sugulust.

Tema hoiakut võib mõista intervjuus kirjeldatud perekonna saatuse taustal. Isa sai juulis 1940 Võrumaa Maavalitsuse Haridusosakonna juhatajaks. Saksa okupatsiooni algul 1941. aastal hukati Karli isa ja ta vanem vend Jaan, kes oli just saanud 18-aastaseks, Võru vanglas. Pole mainit põhjust, aga see leidub Indrek Paavle raamatus rahvastikukaotustest Saksa okupatsiooni ajal: mõlemad olid hävituspataljonis, hukati vastavalt septembris 1941 ja veebruaris 1942. Lisaandmeid sisaldab Jaan Elleni «Võrumaa saaga II» (1999): isa oli hävituspataljoni poliitjuht, vend Jaan tegi vanglas propagandat, seletas ka, et see, kes mahalaskmisel hüüdis ”Elagu Stalin!”, tegi hästi, sest Nõukogude kord tuleb tagasi.

See ennustus läks täide, isegi liigagi pikaks ajaks, mis pani aluse tema venna karjäärile ja mõjutas loomulikult meelsust.

Siilivase ajaloovaated kuuluvad tegelikult kadunud ajastusse. Ta on jäänud kinni sovetliku ajalookäsitluse võrku ega tahagi lahti saada. Ajalooratast ei saa tagasi keerata, aga kas seda saab teha ajalookäsitlusega? Kerkib taas küsimus, mida arvavad Eesti ajaloolased.

Teabeläte: Vello Helk ‹Veelkord Vabadussõja teemal› Vaba Eesti Sõnas.
Vello Helgilt veel samal teemal: ‹Kuidas tähistab Eesti Vabariigi 90. aastapäeva Eesti TA?› 24. I 2008 Vaba Eesti Sõnas; vrd ‹Eesti (NSV) Teaduste Akadeemia järjepidevusest› VES, 24. VIII 2005

Jüri Böhmi kiri Eesti Päevalehele (Tallinn)

2010-09-07T19:13:00.002+03:00

Kuna minuga hakati arveid õiendama läbi avaliku meedia, siis võtan endale õiguse ennast kaitsta ka läbi selle. Samal ajal kavatsen seda teha ka õiguskaitseliselt.

— ütleb Jüri Böhm kaaskirjas Eesti Päevalehele, kust läinud kuul vallandus propaganda-kampaania Böhmi uue laulu vastu.

Avalikkusele, võitluskaaslastele ja relvavendadele!

Leian, et minu väljaheitmine Kaitseliidust on nõrganärviliste tuulenuusutajatest poliitkorrektsete staabirottide paaniline reaktsioon, millega püüti ennetavalt, nahahoidjalikult päästa oma pagunid ja säilitada ametikoht.

See toimus salaja, selja taga, sisuliselt tühjalt kohalt ning rahuaja tingumustes. Võib ainult arvata, mis juhtub, kui tuleb tegutseda sõja ajal lahingustressis...

Just säärase närvikava ja mentaliteediga seltskonnast värvataksegi "simme". Selle argliku, alatu teoga ei karistanud nad mitte mind, vaid reetsid enda sõdurid! Sellest johtub tõsine oht, et kriitilisel momendil jäävad relvaladude uksed lukku ja jääb tulemata vastupanukäsk.

Kaitseliidu liikmelisust de jure kinnitab küll paber, aga de facto ikkagi isamaa-armastus, meelsus ning reaalne tahe kaitsta oma maad ja rahvast okupantide eest.

Minu jaoks on Kaitseliit eeskätt minu kamraadidest relvavennad ja nende jaoks olen ma Kaitseliidu liige edasi. Luban teile, et seisan kindlalt teie kõrval nii rahu ajal kui lahingus.

EESTI EEST SURMANI!!!

Mille nimel see poiss hukkus?

2010-09-01T00:48:00.002+03:00

Afganistani NATO-operatsioonil langes veel üks eestlane. Eesti jalaväekompanii Estcoy-10 nooremseersant, soomukijuht Herdis Sikka (20) sai 30. VIII 2010 raskelt vigastada sisside isevalmistet lõhkekeha plahvatuses. Ta suri vigastuste tagajärjel umbes 2 tundi pärast plahvatust hospidalis, arstid ei suutnud aidata. Vahejuhtum leidis aset rutiinsel jalgsipatrullil 5km kaugusel Wahidi baasist Helmandi provintsis.

Kaotustega esirinnas. Afganistanis rahvusvaheliste koalitsioonijõudude koosseisus on seni, aastast 2007 kuni tänaseni hukkunud 8 Eesti kaitseväelast (7 eelmist). Eesti on hukkunutega endiselt pisut tagapool senise rekordi kandjast Taanist suhtelise inimkaotuse poolest Afganistanis.

Herdis Sikka (1989—2010)

Pingerida rahvusvahelise koalitsiooni riikidest, kes on Afganistanis seni enim elavjõudu kaotanud (100 tuhande elaniku kohta, 1. IX 2010 seisuga)

Taani – 0,65
Eesti – 0,6
Suurbritannia – 0,5
Kanada – 0,45
Ühendriigid – 0,4
Norra — 0,2
Holland – 0,15 (jj ≤0,1 langenut 100000 elaniku kohta)
Austraalia — 0,1. — 9. Prantsusmaa. – 10. Rumeenia. – 11. Hispaania. – 12. Saksamaa. – 13. Itaalia.

Kes teab põhjust? Briti parlamendi liige Rory Stewart on hiljutises kommentaaris (Spiegel: The Real Reason We Are in Afghanistan/ Afganistanis viibimise tabamatu mõte) meenutanud oma 2 aasta tagust käiku Tartusse Eesti valitsuse konverentsile, kus Afganistani üle arutlesid saksa kindralid, Itaalia diplomaadid ja rahvuvaheliste ekspertgruppide esindajad.

Praktiliselt ainsaks puhta inglise keele valdajaks oli 3 afgaani, kes olid üles kasvanud Kalifornias ja Virginias. Sõnavõtjad tegid meile selgeks, et Afganistanis sõjalist lahendust pole, peeti loenguid kõikehõlmava lähenemise, sh majanduse edendamise ja hea haldustava juurutamise vajadusest, selgitati puštu hõimustruktuuri peensusi... Mina väitsin, et me ei tohi vägesid paisutada ega päris välja tõmmata, küll tuleb jalga õrnalt ukse vahel hoida. Ent milleks seda foorumit üldse vaja oli? Eestlaste tuleviku seisukohast ei paistnud Afganistan küll oluline...

Eestlaste ristisõda? Nagu ikka on inglise tarkmehe pika kirjutise moraal teksti lõpus:

... Isegi kui maailma iga riigijuht eraviisiliselt jõuaks järeldusele, et operatsioon kukub ilmselt läbi, on pea võimatu kujutella, et USA või ta liitlased Afganistani mässuvastase võitluse lähiaastatel seiskaks. Rooma keiser Frederick Barbarossa võis olla sarnases olukorras III ristisõja ajal. Ja USA president Lyndon B Johnson oli kindlasti aastal 1963.

Euroopa on Afganistanis, kuna seal on Ameerika. Ameerika lihtsalt on seal ja kõik. Ja meie poliitilised vaidlused on pelgalt skolastiline dialektika õigustamaks seda ainsat ja mitte päris arusaadavat tõsiasja.

FOTOD: Nooremseersant Sikka (ülal ja foto-elulugu) ning Bundeswehri sõdurid Kunduzi all patrullimas — Spiegel/Reuters (autor Fabrizio Bensch, 2008)

Kirvega kurakäelisi püüdmas

2010-08-26T17:46:00.245+03:00

Juba teab mitu päeva kihutab Eesti Päevaleht oma lugejaid Isamaa ja Res Publica Liidu vastu, liimides—böömides IRL-i ühte Jüri-nimeliste äärmusrahvuslastega.

«Äärmuslane on inimene, kes demokraatlikus ühiskonnas on poliitiliste eesmärkide nimel valmis minema seadustest väljapoole ja kasutama vägivalda,» defineerib lugude autor, EPl-i juhtkirjanik Priit Simson.
Vt 24. ja 26. augusti Eesti Päevalehe (Tln) juhtkirju "Liim, Böhm ja IRL ühistseremoonial" või "IRL peenes seltskonnas"

Simsoni lööksõnad on «peen seltskond», «eksrtemismigurmaanid» ja kabjahoobiks vihje, justkui IRL mahitaks ekstremismi ja eiraks (EV) põhiseaduslikke väärtusi. Simson miksib seejuures ajakirjanduslikke käibefraase argimütoloogiaga, samastab Liimi ja Böhmi igaks juhuks Madissoniga väitmaks siis, et IRL mängib «ühekäeliste vabadusvõitlejate» häältele. Kas selle jõhkra kujundiga vihjab EPl II maailmasõjas Eestit kaitsnud veteranide teatud poliitilisele teovõimetusele nüüdses EV-s?

Võib-olla mängibki IRL autut peibutusmängu. Aga olgu nad vigased või terved, vabadusvõitlejad või mitte, viha õhutamist on rohkem olnud nende meeste ümber kui nende poolt. Eesti Päevaleht on pehmelt öeldes samuti pingutanud, et seda mitte märgata. «Vabastaja» monument seisaks praegu vanas kohas, kui kõik oleks vaguralt, iga mees ise põõsas edasi kükitanud, ilma et ükski julge Jüri poleks lagedale ilmunud. Punapuusliku kummardajate teovõimelist märatsemist koheldakse Eesti kohtute poolt aga enam kui aupaklikult — antifašistliku rahuvõitlusena!

Jüri Böhmi uus laul on vähem kui kuuga ju paar korda keelu alla sattunud. Esiteks 31. juuli poolametlikul mälestustseremoonial Sinimägedel ning nüüd — tänu EPl-ile! — saime teada, et laulu esitaja ei tohi (ammutuntud pealekaebaja Neeme Brusi kinnitusel) Kaitseliidu paramilitaarseid riideid kanda ega selle ridadesse kuuluda. Miitingukeeldu võiks veel mõista. Poliitilistel kaalutlustel on juba aastaid välditud eestlaste kogunemistel ülesastumisi, mis Kremli-meelseile vastukarva. Aeg on aga näidanud, kui vähe meist sõltub — nemad tõlgendavad ikka kuis tahavad või kui vaja, mõtlevad ise välja, nagu tänavu 31. juulil Grenaderimäelt tehti Jüri Liimi kõnega (vt Isekiri: Kas uus maailmasõda vallandub Sinimägedel?)

Böhmi näide tekitab ka loominguvabaduse ulatusse puutavaid küsimusi: kas Eestis on kunstikäsitluseks keelatud poliitilisi teemasid või lasub tabu igal vähe sõjakamal pealelennul — okupantidele surma soovimise jms mõttes? Välispoliitiliselt korrektne oleks muidugi okupandi ja okupatsiooni manamine heaga ära lõpetada, eks ole sellega keeruline lugu, kuna EV kaitsejõud on praegu ise mõne "ülemeremaa" kahekäelised okupandid — märkigu kahekäelisus siin vaid EV välispoliitilist teovõimet.

Kahekäelised okupandid «ühekäeliste vabadusvõitlejate» vastu? Hirvepargis MRP-d meenutamas käijaid on vähe. Osalt seepärast, et EPl-is mainitud isikute omavahelised tülid on tegelikult n-ö parajuslasi ja pealiini-poliitikuid Hirvepargist ainult peletanud. Ning "okupandid" said kahjurõõmus oma (mõlemat) kätt hõõruda kuni... Oh õudust!

Priit Simson: Enne üritust oli juttu, et äärmuslast Böhmi ei saa lasta... esitama laulu, mis õhutab tapma mahajäänud okupante. Liim või Böhm — vahet suudavad teha vaid ekstremismigurmaanid... Terve vabariik teab, et järgmisel üritusel on Liim ja Böhm jälle nagu särk ja, noh…

See on end Keskerakonna sleppi haakinud kolumnisti läbinähtav häma, mis paistab küll nurjuvat: erakond ei reageeri, lehelugejad ei saa asjast päris aru, helistavad tagasi, aga pahandamaks hoopis EPl-i toimetusega.

PILDID: EPl 26. VIII 2010, Priit ja Kadri Simson (m.n. Must) Tartus 24. II 2010 ja Jüri Böhm esitamas "Truudusvannet" YouTube'is 28. VII 2010

Siimu kolm loosungit

2010-08-25T16:24:00.042+03:00

Tõnis Siimu ülekutsed taasiseseisvumise tulevaks juubeliks 20. augustil 2011:

Taasiseseisvumise käsitlus on meil liiga propagandistlik. Ebaadekvaatsest arusaamast kantud mõtlemine võib aga viia hävingusse nii üksikisiku kui ka rahva, rääkimata eliidi minetamisest.

1. EI MAKSA ASENDADA PÕHJUST TAGAJÄRGEDEGA! Selmet keskenduda nn laulva revolutsiooni ja enda «vabaks laulmise» müüdi meenutamisele, nagu seda taasiseseisvumise järel nüüd juba 19 aastat on tehtud, peaks vastutustundlik eliit rääkima eelkõige sovetiimpeeriumi kokkuvarisemisest kui kõigi postsovetlike riikide paratamatu iseseisvumise põhjusest. Samas peaks Eesti siirdumist iseseisvusele vaatlema pigem «laulva ja tantsiva kodusõjana» – taasiseseisvumise erilise ja omapärase vormina N Liidu «vabariikide» vabanemise hiidlaines. Teistes nn liiduvabariikides (välja arvatud Läti) polnud ju rahvastiku koosseis selline, mis tekitanuks olulisi probleeme nende iseseisvumiseks. Polnud ka sellist alust võitluseks võimulejäämise eest endise punanomenklatuuri ja varasemat õiguslikku järjepidevust esindavate rühmituste vahel, kuna üheski teises nn liiduvabariigis (peale Läti) polnud õiguslikule järjepidevusele pretendeerivat osapoolt lihtsalt olemas.

2. MÄRGAKEM OHTU PIIRIDETA MAAILMAS! Eliidi kohus on rääkida ka sellest, et iseseisvumist raskendas põlisrahvastiku osakaalu langus, mis oli osalt tollase ENSV eliidi (võõrvõimu kaasajooksikute) enda tekitatud. Kas ei olnud rahvusliku alaväärsuskompleksi ajel pingutustega saavutatud ja iga hinnaga hoitud näidisliiduvabariik ja selle staatusega kaasnev suhteliselt kõrge elustandard just nood magnetid, mis alates 1960-kümnendist siia uut tööjõudu tõmbasid. Kui oletada, et impeeriumi kokkuvarisemine oleks 10 aasta võrra kaugemale nihkunud ning sürdrahvustamine (denatsioneerimine) oleks samas tempos jätkunud, siis poleks Eesti tõenäoselt uuesti iseseisvunud — küll aga liiduvabariigid Kesk-Aasias, Taga-Kaukaasias, samuti Ukraina, Valgevene, Moldova ja Leedu, kes näidisliiduvabariigi imelist mainet ei taotlenud. Tegemist on ikka sama, justkui päriliku, haigusliku sündroomiga — iga hinna eest pailaps olla — mis paraku on määranud eesti eliidi mõtte- ja käitumismalle ning seda pea muutumatult ka Euroliidu suunas. Rahvuse seisukohalt võib see viia pöördumatu tagajärjeni — rahvastiku koosseisu veelgi drastilisema muutuseni põlisrahva kahjuks. Pole välistatud haihtumine juba kolmandaks inimpõlveks, nagu see juba on juhtunud piirideta maailmas eestluse kunagise lipulaevaga — väliseesti ühiskonnaga lääneriikides.

3. LAHAKE LÄHIMINEVIKKU MÕISTUSE, MITTE TUNNETEGA! Tuleb loota, et aasta pärast, tähistades taasiseisvumise XX aastapäeva, võtaksid kõnealusel teemal senisest rohkem ja julgemini sõna ajaloofilosoofid, objektiivsed ajaloolased, sõltumatud ühiskonnateadlased, sovetiaegsed erimeelsed ja kommunismivangid. Nad võiksid rääkida, kuidas asjalood lähiminevikus tegelikult olid ja mis suunas nad praegu kulgevad — analüüsis tuleks seejuures lähtuda tervikult üksikjuhtumitele liikumise põhimõttest.

Rooliroimari hooaeg ERR-is

2010-08-18T11:01:00.011+03:00

Andres Jõesaar väärib kaastunnet. Samuti Eesti Rahvusringhääling. Jääb vaid küsimus, kas nende ohvrid kaastunnet väärivad. Otse loomulikult oli see õnnetus. See oli katastroof — üks noor inimene surnud, teine vigane.

ALGUS. Esiteks varjati, et liiklusõnnetuse põhjustajaks oli Jõesaar. Esimesed uudised ütlesid vaid, et 17. juulil kl 16.03 toimus liiklusõnnetus Tallinnas Nõmme ja Linnu teede ristmikul. Sõiduauto Volvo, mida juhtis 50-aastane Andres, sõitis keelava punase fooritulega ristmikule ja põrkas kokku lubava rohelise fooritulega ristmikule liikunud roller Apriliaga, mida juhtis seni kindlakstegemata noormees... Lihtsalt uskumatu aga, millise pöörde sai liiklusõnnetuse järellugu...

ALLES ÖÖPÄEV HILJEM saime teada, et otsasõitja oli Andres Jõesaar. Kuni selle ajani oli teatatud Volvo ilmumisest ristmikule punase tulega. Asja järgnev kajastamine oli lihtsalt tülgastav. Punane foorituli kadus uudistest, ERR ja Jõesaar aga esinesid PR-showga.

NÄGIME kõik avalik-õigusliku ERR-i AK-s 18. juulil lugu, kus Jõesaar süütas kaevukaanel kükitades küünlaid ja esitas lõua värisedes oma versiooni juhtunust, mis oli risti vastupidine politseiallikate algsele teatele.

"Tulin sealtpoolt," jutustas Jõesaar ja jätkas: "Mul oli silme ees roheline tuli, kui pauk käis... Külje pealt sisse... Ma ei tea, kust ta tuli, ma ei tea... Ma ei näinud teda üldse!"

SEE SHOW võeti üles vähem kui ööpäev pärast seda, kui ta oli inimese (loodetavasti tahtmatult) tapnud. Selle asemel, et leinata—kurvastada — olla šokis, asus meediajuht oma nahka päästma. Kas arvate, et Eesti TV-1 ja TV-3 kaamerad, reporterid ja fotograafid sattusid õnnetuspaika juhuslikult just selleks ajaks, kui Jõesaar sinna “leinama” läks? Ärge olge naiivsed! See näitab nii siinset organisatsioonikultuuri, avalik-õiguslike suhete iseloomu kui ka õnnetuse põhjustanud mehe enda kõlblust.

ASJADE EDASINE KÄIK. Et see etendus ei olnud juhus, näitas sündmuste edasine kulg. Järgmise käiguna — vähemalt püüdis nii eile väita ERR — olevat Jõesaar esitanud avalduse Rahvusringhäälingu nõukogu esimehe kohalt lahkumiseks. (Aga vahest ei esitanudki, sest isegi tema juhitava ERR-i uudistesse jõudis teade avaldusest alles kuu aega pärast selle väidetavat esitamist.) Kuidas ERR-i juhid "avalduse" asjus otsustasid, on nüüd teada: Jõesaar & ERR — kes neid lahutab! Kuid “avalduse esitamise” asemel oleks õige mees teatanud kohe, kui kaamerate ette jõudis:

Ma ei näe enam Rahvusringhäälingu nõukogus jätkamise võimalust.

Jõesaare Andres soovis aga, et hoopis seltsimehed — Rahvusringhäälingu nõukogu — otsustaks tema eest küsimuse, lahkuda või mitte.

POLIITILINE MORAALIKINDLUS. Et Jõesaar on osutunud parlamendis esindatud erakondadele asendamatult sobilikuks poliitiliseks kujuks, seda näitab tema ligi 10-aastane püsimine ringhäälingunõukogus. Mees andis otsekohe pärast õnnetusest toibumist mõista, et ringhäälingunõukogust ta ilma kohtuotsuseta lahkuda ei kavatse. Ka tagantjärele välja ilmunud avalduse avalikustamise puhul kinnitas ta, et kui Rahvusringhäälingu nõukogu tema esimehe kohalt tagasiastumise avalduse rahuldab, jätkab ta nõukogu liikmena.

Eesti Rahvusringhäälingu juhtorgani eile päevakorraväliselt tehtud otsus näitab kogu kamba suhtumist elusse.

Jah, õnnetus võib juhtuda meie kõigiga, kuid millegipärast arvan erinevalt Jõesaarest, et enamik eestlasi jääks ka kohutava õnnetuse järel inimeseks.

Kui usutav on selle traagilise liiklusõnnetuse aus uurimine või kajastamine, eriti teatud osas massimeediast? Või teevad need inimesed ohvrist süüdlase?!

Päevaleht, mis sul viga on?!

2010-08-14T13:37:00.015+03:00

Eesti Päevaleht (14. VIII 2010) pakkus ingliskeelseile veebilühendeile (hüüdsõnadele) puiseid vasteid. Eesti keeles võiks lühemaid ja paremaid leida...

OMG — Oh my God! — oi! ah! Issand! Jumal hoidku!
LOL — laughing out loud — naer; naera surnuks| ribadeks!
WTF — What the ****?! — krt| tont| pagan! Misasja!?