Raske elu ja kerglane tegelikkus

Eesti ajakirjandus soovib mõjutada tegelikkust? — Muidugi. Kuid mida ta ilmselt ei suuda, see on tegelikkuse loomine.

Edgar Savisaar manas partei XIII kongressil peavoolu-ajakirjandust:

«Reformierakonna kontrollitaval üleriigilisel meedial on õnnestunud hakata looma kaht tegelikkust: tegeliku elu kõrvale veel ajakirjanduslikku tegelikkust — libategelikkust, mis just nagu oleks päris elu.»

Tõstatatud süüdistuse tõepärasusest enam saab hämmastada vaid ajakirjandusele tehtud kummardus. Savisaarele paistab, niisiis, igasugu tegelikkuse, nii päris- kui libaelu loojana praegu valitsusliitu juhtiv partei. Kui see pole lapsus linguae, siis peab Savisaar küll jumaldama Reformierakonda ühes talle kuuletuva massimeediaga. Mis Savisaare mainitud libategelikkusse, päriselu ajakirjanduslikku peegelpilti puutub, siis ka summa summarum ei saa see olla enamat kui subjektiivne — kõigest looduse ja elunähtuste varjuks jääda. Ainult Jumal üksi võiks luua objektiivset tegelikkust. Ja kes üldse praeguse eesti ajakirjandusega rahul on? Meediakriitiline rahulolematus süveneb ka üle ilma.

Liba tähendus on liitsõnades EKSS-i järgi: vale‑, võlts‑. Eraldi sõnana: kallakas, veerjas; ka kerglane, edvistav… Selgitusena selle teise, libategelikkuse kohta märkis Savisaar, et maad võtavad eesti ajakirjanduse roosavõitu liialdused: «valitsevast heaolust», «rahva jõukuse kasvust», mis «Euroopa hoogsaima majanduskasvu» raames ja tänu Eestis kehtivaile «reformierakondlikele» majandusseadustele ja demokraatiale viivat kõiki «särava tuleviku» ja «Euroopa 5 rikkaima riigi» poole…

«Ajakirjanduslik libategelikkus on nakkav ja kleebib end inimestele külge ning paneb nägema seda, mida sisendatakse.» (Vt Edgar Savisaar: Libategelikkuse probleem on Keskerakond — Keskerakond.EE uudised)

Muidugi võiks alati elutõeluse peegeldamisel—kirjeldamisel—kajastamisel püüelda ideaali ehk objektiivsuse poole, paraku on tänased ajakirjanikud enamasti selle võimatuks tunnistanud. Halvemal juhul on isegi näiva tõepärasuse taotlusest loobutud, koguni valetatud, ja ses valguses on Savisaarel tuline õigus. Sovetiajal oli selle tulemuseks kompartei poolt võimumeetmetega peale surutud näivtõelus, mida võiks nimetada superreaalsuseks. Savisaare käsitlus libategelikkusest kaldub subjektiivsete illusioonide, (vaba)tahtlikult kujuteldava olukorra, simulaakrumite valdkonda.

Superrreaalsus oli sõnavabadusega täiesti ühitamatu ega saanud toimida ilma totalitarismi, ainuvalitseva ideoloogia, agitpropi ja topeltmoraalita. Kui meediamonopoli piire komapartei huvides valvanud KGB ja Glavlit taandusid, võitis paratamatult sõnavabadus ning selle jätkuvat olemasolu kinnitab nii Savisaare sõnavõtt kui ka selle kajastused ülemaalises meedias. Iseasi on ajakirjanduse kvaliteeti rikkuvad kolletumine, peavoolu lamestumine jmt eesti massimeediale omased häirivad suundumused. Üheks häirivaks teguriks on sh kindlasti sovetinostalgia, mis muidu on kuulunud Keskerakonna mängukavva. Keskerakond on samas kahtlemata tugevaima parteimeediaga erakond Eestis, kes on nõnda omasoodu ka ise postkommunistlikke meediasuundumusi määranud. Mis seletab ka, miks (manipuleeritav) ajakirjandus Savisaarele nii meeldib. Kuid see võltstõelus, mis Edgar Savisaart häirib, on midagi muud. See ei levi me ajju mitte Kesknädala veergudelt või Tallinna TV eetrist. Savisaare defineeritud libategelikkus on selgete piiridega: see algas Eestis täpselt 5 aasta eest ja kalkuleeritud sihiga tõrjuda võimu juurest eemale Rahvaliitu ja Keskerakonda.

«... Ilves sai presidendiks tänu libategelikkusele (…) Nii nagu oli 2006. aastal Arnold Rüütli mustamine vajalik [Toomas] Ilvese valimiseks, oli libategelikkus ka "kirikuraha skandaal".»

Mida parteiliider mõtleb mustamise ja kirikuraha all, pole raske aimata — neiks libasündmusiks on ta  enda rahamangumine Kremlilt, Arnold Rüütli süü Johannes Hindi represseerimisel, valevandumine süümevannet andes, Kadriorgia jms. Need väited meediamanipulatsioonist on olnud algusest peale tühised ja põrkuvad tagasi ütleja enda vastu, tehes temast taas autoritarismi, vene- ja sovetimeelsuse elava näite.

Vaba ajakirjanduse umbusk selle mehe suhtes on mõistetav: mitte ükski kohalik poliitik ei ohusta teda rohkem kui Edgar Savisaar.