Kord koduni…

Suvi 2011 on sattunud naasmiste tähe alla. Need naasmised ei kuulu päris anded-koju-sarja, kuid ikkagi… Tagasi tuli Neeme Järvi, tuli tagasi mitte postkommunistliku võimuladviku, vaid oma orkestri juurde, tähistades triumfi Randjärve—Jänese ja proletkulti üle avamänguga «1812». Laulukaare all nägime Kristi Tammiku kummardust eesti rahvale ja Emajõe-Athenas kätlesime pärast 35 aastat ootamist Vladimir-Georg Karassev-Orgusaart. Nad on olnud Eestiga ja elanud Eesti nimel ka välispaguluses.



Seejuures on Neeme Järvi (*1937) tagasitulek kõige erilisem — taastulemine pärast teist lahkumist. Põhjused — muusikute töö olmehädad ja võimuladviku rumalus — sarnanesid eelmise lahkumise ajenditega aastal 1980, ent erinesid ka. Viimati 2010 polnud isiklikke ja puuduliku loomevabaduse ajendeid.

Nagu öeldud, kõigil säilis Eestiga katkestamatu ühendus, igaüks hoidis seda oma moel. Sõltumata vahendist, olgu Baieri Ringhäälingu, BBC jts muusika- või Vabadusraadio sõnasaadete kaudu. Ja meie elasime üksteisele kummalgi pool raudripma kaasa. Nii on põhjusi tänuks küllaga, seda enam  Tammiku «Öölaulu» moodi teadmises — et

"Igaühel on soov kord koduni jõuda…"

Vabadustunde õhtuajana said nad ENSV-s kraesse kriminaalsüüdistuse ja kandsid üle 10 aasta "kodumaa reetja"* häbimärki, mis tänaseks on vahetatud rahvaliku tunnustuse ja mõnel juhul ka EV teenetemärgi vastu.

Esikohal on mul olnud siiski kogu aeg Eesti

Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar
Prantsuse TV-s France-2, 16. V 1989

— ei väsinud kordamast Vladimir-Georg Karassev-Orgussaar (*1931, VGKO) ja ta lisas, et tuli tutvuma tänapäeva eestlase palgega. Reisil saatis teda luuletajast poeg Tarah. Muuseas kohtus VGKO Tartus saalitäie fännide ja Tallinnas H Toomas Ilvesega, "kes oli kunagi mu kolleeg, pärast mõnda aega ülemus". Eestisse ei lastud VGKO-d aga veel oma õige nime all, nagu ei tunnistatud ka tal olevat nn Jaaksoni passi, selmet sunniti sissepääsu nimel leppima veneaegse nimega, mis kinnitab ENSV-liku bürokraatia jätkusuutlikkust EV-s. Katkendeid VGKO reisiaegseist usutlusist:

Ma arvan, et bürokraatiat on siiski veel, isegi minu reisuga seoses. Ei suudetud selgeks teha, mis kodakondsuses ma olen. Isegi Valgetähe [teenetemärk] anti mulle kui väliseestlasele. [---] Praegu me tuleme Prantsusmaa saatkonnast — Prantsuse Revolutsiooni aastapäeva puhul on seal pidu — ja äkki keegi võtab mul käest kinni — see on [Jüri] Arrak — ja räägib mulle minust, missugust rolli mina olen mänginud tema elus. Ma pole kunagi mõelnud selle võimaluse peale. Või Tartus oli veel üllatavam, et peaaegu kõik inimesed, kes mängisid «Lindpriides», leidsid mingisugused tervitussõnad, mis olid üllatuseks ja suuremaks rõõmuks.

Vt VGKO intervjuud TK-le raadiosaates «Tallinn—Pariis—Tallinn» (ERR-1 12. augustil), millest 17'30" on veebisalves ja kuuldav saate algul)

Oma paguaja panuse kohta ütles VGKO:

Ma arvan, et kõige olulisem oli minu [Raadio] Vaba Euroopa seeria «Mõtisklusi ja tähelepanekuid», sest isegi nüüd Eestis tuli mitu ja mitu inimest mulle rääkima, et ma olen aidanud neil vormida nende maailmavaadet. Mul oli [filmilinastuse ajal Tartus] palju liigutavaid kokkupuuteid inimestega, keda ma ei tundnud, kuid kes olid näinud minu filme või kuulanud mu saateid. [---]
RH: Kas oskate sõnastada, mille nimel te olete tänini elanud?
See on laiem küsimus, aga labaselt öeldes – elanud olen selleks, et rahuldada oma uudishimu.

Vt VGKO intervjuud RH-le 29. juuni Postimehes

Kristi Tammik (*1941) on külastanud Eestit pärast äraolekut 1975-1993 korduvalt. Nüüd kõlas noortelaulupeol tema «Öölaul» (muusika Raivo Tammik, sõnad Kristi Tammik, seade Erki Pehk) unemliku priiuse sädemeist pimeduses…

Kristi Tammik: Tänane tunne äratab aja, mil see lugu sündis. Sel ajal oli võimalik vaid unistada piiride avamisest. Muusika ja sõnad olid need, kuhu sai oma unistused sisse punuda. Kõik see tuleb lugu kuulates meelde.

Vt Kristi Tammiku intervjuud 3. juuli PM-Online'is

* Anastatud Eestist "välismaale põgenemine" ja/või "välismaalt NSV Liitu tagasipöördumisest keeldumine" ja/või "välisriigi abistamine NSV Liidu vastu suunatud vaenulikus tegevuses" olid siin 1940… 1991 kehtinud sovetliku karistusõiguse kohaselt kõik ühtviisi "eriti ohtlikud riiklikud kuriteod", mida nt ENSV KrK §62 sõnastas lühidalt "kodumaa reetmisena" (vk: izmena rodine— vastavad sätted VNFSV KrK-s §58-1a/§64 jm kehtisid aastail 1929-1995); põgenikust "reeturi" karistusmäär algas 10a vabaduskaotusest ja võis lõppeda surmanuhtlusega. Järvit süüdistati reeturluses ainult propagandistlikult ja mitte kriminaalselt, nagu Tammikut ja Karassevit.